MAIMU BERG: Lugu, mille pühendan kohvikuvanameestele
Eestlasele on ikka meeldinud asju omasugustega ja isekeskis arutada, mitte oma arvamust valju häälega välja kisada. Pealegi võimaldab nüüdsel ajal sellist verbaalset eneserahuldust interneti kommentaarium.
Omal ajal oli selliseks infovahetamise ja arvamuste avaldamise kohaks kohvik. Terve nõu-kaaja oli näiteks kohvik Tallinn selline kohtumispaik eeskätt eakamale intelligentsele seltskonnale, kellel oli veel meeles, kuidas asjad Eesti ajal olid olnud, kes tänu keeleoskusele, raadiokuulamisele ja sidemetele olid mingil moel kursis ka välismaa asjadega ning lugesid kahekopikalisest neljaleheküljelisest ametlikust ajalehest ridade vahelt sedagi, mida mitte keegi sinna mitte kunagi peitnud ei olnud. Nüüd asub nendes ruumides – ma täpselt ei teagi enam, mis nimeline – steriilne söögi-joogiasutus.
See oli pühendunute ring (Jaan Kross on seda möödaminnes ka oma loomingus kirjeldanud), kuhu väljastpoolt tulija ilma soovituseta ei pääsenud ja kui mõni selline seltskonda sattuski, ei võetud tavalisi teemasid üles, vaid räägiti „ilmast ja kirjandusest” või tervisest: teema, mis on vanu inimesi läbi aegade paratamatult erutanud. Sellise kohtumispaiga interjöör polnud kuigi oluline, peaasi et olid täidetud mõned elementaarsed tingimused – omaette nurk, kuhu niisugused seltskonnad said rahus tõmbuda; ettekandja, kes oma kundesid tundis, nende väikesi kapriise pahaks ei pannud ja oli usaldusväärne; enam-vähem korralik, ent mitte hingehinda maksev kohv, mida võidi serveerida kas või klaasis, sellel polnud mingit erilist tähtsust.
Põhjalikult arutati läbi päeva- ja globaalsed probleemid, kursis oldi mitut sorti sündmustega, tehti kaugemale ulatuvaid prognoose koguni maailma asjade kohta. Sellele seltskonnale olid niisugused kohvikukogunemised hädavajalikud, osa elust, ja pole ime, et kohviku sulgemine tõi neid linnavalitsuse ette protestima. Need olid omamoodi siseemigrandid, kellele oli tolles absurdilaadses ajas väga oluline veendumus, et nad ei ole üksi, et nendetaolisi on vähemasti see kindel punt, kes iga päev kohvikus kokku saab, ja vahest ka natuke laiem sõpradering. Täpselt nii nagu päris emigrantidele on alati väga oluline olnud leida oma uuel asukohamaal üles see linn, see kohvik või kõrts, kus kaasmaalastega kokku saada ja emakeeles asju arutada. Või kui on tegemist „kosmopoliitidest boheemlastega”, loovinimestega, siis omasuguste eri maadest suurlinna kokku tulnud tegelastega kokku saada, et oma loomingule vähemalt sedakaudu tuge ja õigustust leida ning mõttekaaslasi ära tunda.
Nooremale eesti seltskonnale oli samalaadne kogunemiskoht Kuku klubi, toona nii populaarne eri loomingu viljelejate kogunemispaik, paljude teine kodu.
Ent samasugust teist kodu vajati ka ajamerre voolanud nn esimese vabariigi ajal. Loovinimeste tagasihoidlik opositsioon või vaadete ühtsus – aga miks mitte ka vaidlused või lihtsalt klatš – tõi inimesi kokku Tartus Wernerisse või Tallinnas Feischnerisse (eespool nimetatud kohviku Tallinn eelkäijasse), kus oli alati võimalus kohata just seda inimest, keda kohata taheti, kuhu jäeti sõpradele teateid oma liikumiste kohta ja kus saadi mõttekaaslastelt hingetuge.
Anonüümne ja kallis
Praegu on sellist kohta Tallinnas, eriti just vanalinnas või kesklinnas, raske leida, sest nn omainimene on sealt üleüldse välja tõrjutud, eeskätt kallite hindade tõttu. Pigem laiutab igal pool turist, kes on ajutine nähtus ega suuda paratamatult mingit kindlakskujunenud miljööd või traditsiooni tekitada, aga on muretult reisiraha pilduva sissetulekuallikana kindlasti kohviku valdajale teretulnud.
Alalise külastaja jaoks on turiste täispikitud ja igati anonüümne ning kallis kohvik, kus ettekandja põhitegevus on vähe tellinud klient võimalikult ruttu välja tõrjuda, kindlasti kõle ja ebausaldusväärne paik, kuhu põigatakse sisse juhuslikult, kui üldse. Muidugi, kohvikumiljöö tekitamine on kahepoolne, julgel pealehakkamisel suudavad Stammgast’id ennast maksma panna ja mingi kohvikunurga endale alalisteks kokkusaamisteks kindlustada ka kõigi väliste olude kiuste. Aga selleks on vaja nende kõva tahet, kindlat meelt ja protestivaimu ning teatud kuraasi. Ja eelkõige ikka aega ja vajadust kokku saada just nimelt kohvikus ja leida just nimelt neid teemasid, mida seal omavahel arutada. Ent just ajast on inimestel siiani kõvasti puudus olnud. Aega vajab aga nii sõprus kui ka kooskäimine
(-istumine).
Olen nii mõneski riigis nii mõneski linnas oma kohalike sõpradega sattunud just sellistesse paikadesse – kui tahetakse teatud inimesi leida, siis ei helistata mobiilile, vaid minnakse ühte kindlasse kohvikusse, ühte kindlasse nurka, ühe kindla laua taha ja ennäe – kaks kolmandikku soovitutest istuvadki tavaliselt seal. Selles on midagi ühtaegu vanaaegset, jäävat ja üle aegade elavat. Midagi, mis eristab neid matsuvate suudega juhurahvast ja teeb mõtlevateks olenditeks. Tavaliselt naeratab baarileti nurgast oma alaliste külaliste poole ka sellise kohviku peremees või omanik, teadmises, et ega nad küll suuremat sisse too, kuid kohviku õige atmosfäär, see, mis ka võõraid siia ligi meelitab, usaldust äratab, tuleb just neilt.
Magus tükike marmorlauast
Muidugi, on olemas hoopis teistlaadi kohvikulummus. Seda mäletan oma lapsepõlvest, kus stalinlikus Tallinnas oli veel alles eestiaegsete kohvikute glamuur marmorlaudade, pehmete niššide, mõnusate mahedate orkestritega. Kohvik Moskva, mis muutus pärast esimesi sõjajärgseid remonte üha ebameeldivamaks, kuni lõunaaegseks sööklaks taandumiseni välja, oli veel Nõukogude aja alguses kohvijoomise ja tordisöömise püha paik, kus daamid (noh, kui sõjajärgseid väheseid järelejäänud omaaegseid peenemaid „proucheneid” või äsja tekkinud, eeskätt punast karva tõusiknaisi nii võib nimetada) tibatillukestest klaasikestest magusat likööri limpsisid, keelpillide soigumise ja häälestamata klaveri valuliste karjatuste saatel. Ja kui tellisid ning sõid Aleksandri kooki, siis oli tunne, nagu näksiksid magusat tükikest kohviku kaunist marmorlauast.
Tegelikult just selliseid kohvikuid ei olegi ma kuskil mujal kohanud. Kuulsad Viini kohvikud on küll toredad oma suure koogivaliku ja mõnusa kohaliku publikuga, millest enamiku moodustavad kenasti üleslöödud vanad daamid, aga ikkagi teistmoodi ka. Usun, et Eestis oli omal ajal väga omanäoline kohvikukultuur, alates juba tsaariaegsest Studest Tallinnas (lugege Bornhöhed ja Bergengrueni!), jätkates eestiaegsete Werneri ja KoKoKoga Tartus ning Kultase ja Feischneriga Tallinnas.
Kui noor Nikolai Kultas rajas omanimelise kohviku, ühe moodsama Euroopas ja ühtaegu rahvusliku ning glamuurse, siis pidi tal ju olema väga tugevatest traditsioonidest tagamaa seniste eesti kohvikute näol. See järjepidevus on aegade keerises läbi lõigatud ja ei näe jõudu, kes suudaks selle sama intensiivselt taaselustada. Teine asi, kas seda üldse tarvis on, kas selle järele on vajadust? Arvan, et on, et kiirustav, pealiskaudne ja hoolimatu aeg lükkab tundlikumat
ja ruttavale progressile ning hängijatele ja tšillijatele „jalgu jäävat” seltskonda ikka enam üksteisele lähemale, sünnitades neis vajaduse koos ühe laua ümber jahtuva kohvitassi ääres istuda ja maailma asjadele hinnangut anda.
Tõrjutud publik
Ikka ja jälle kõnelevad eri tegelased meile hoolivusest, aga eakamad inimesed on hoolimatult kunagistest mõnusatest, inimlikes mõõtmes ja vastuvõetava hinnaga kogunemispaikadest, õdusatest kohvikutest välja tõrjutud. Pärl, Tallinn, Moskva – nende asemel laiutavad nüüd baarid, kasiinod, merevaigu- ja mat-rjoškade poed, kallid restoranid… Kunagine mõnus puitehitis, Kadrioru kohvik, aiaga kohvikute pärl, on lausa maa pealt pühitud.
Ent samal ajal: ükski selline asi ei ole kunstlikult tekitatav – kui ikka vajadus suureks läheb, siis küllap leiavad inimesed selle õige kohviku, kus ennast maksma panna ja kus kohvikute kunagine vaimne atmosfäär juba tänu publikule taastub. Ning muidugi peab selleks kaasa aitama ka omaniku valmisolek ja hea tahe. Vägisi ei muutu populaarseks ka kõige kaunima interjööri ja parima teenindusega koht.
Aga kogu eelneva lookese, mis meie haiglaselt politiseerunud ajas nii mõnegi meelest kindlasti mõttetu heietusena tundub, pühendan nendele kunagistele kohvikuvanameestele, kelle suur eruditsioon ja arukad analüüsid aitasid paljudel seltskonda pääsenud noorematel ilmaasjades orienteeruda, ning oma noorpõlve kaaslastele meie toonasest teisest kodust, Kuku klubist.
