MAIMU BERG: Meie Sofi Oksanen ja meie Eesti lugu

 (59)

Minu jaoks saabus teade Sofi Oksase Finlandia auhinna saamise kohta Helsingis Yleisradio uhkes majas korraldatud pressikonverentsil ja seal võeti see vastu üksmeelse aplausiga.

Pressikonverents aga toimus selleks, et kõnelda ajakirjandusele Soomes juba tuntud telesarja „Kamrat” järjekordsest kuuest osast. Sarja on Yle TV1 noor tiim pühendanud oma naabritele, eetris on juba olnud seriaalid Rootsist ja Venemaast, nüüd on värskelt valmis saanud samalaadne filmilugu Eesti kohta. 

Mis seal salata, eestlased ja Eesti köidavad soomlasi üha enam, nii heas kui ka halvas. Lõppev aasta on selles mõttes soomlaste kuvandit Eesti kohta tublisti räsinud. Üksteise järel ilmusid kolm Eesti lähiajaloo ja riigimeeste suhtes pehmelt öeldes skeptilist ja kriitilist üllitist – Martti Turtola raamat kindral Johan Laidonerist (tegelikult küll sellest, miks ja kuidas Eesti riik aastatel 1939–1940 autori arvates „maha mängiti”), Leena Hietase kuri pamflett „Eesti külm sõda” ja kõige krooniks Johan Bäckmani kogumik pronkssõ-durist. Sinna vahele pikib ajakirjanduses oma õelusi Sami Lotila.

Kõik see tekitab meis, eestlastes, hämmeldust ja nördimust ning ärgitab küsima: miks? Mis on soomlastega lahti? Miks nad ei mõista meid? Kas nad ei taha mõista või mõistavad meelega valesti? Iga eestlane, kes on vähegi Soomes käinud, teab, et meie põhjanaabrid ei ole paadunud joodikud ega suured laiajad, vaid tagasihoidlikud, tõsised, töökad ja teinekord liigagi usaldavad, et mitte öelda naiivsed (heas mõttes) kodanikud. Kust on siis tulnud need ilmsetes kompleksides (või on see mingi äraspidine õiglustunne?) tegelased, kellega soomlaste enamik kindlasti ühte meelt ei ole ja kellele pakuks justkui mõnu meie haavades sorida ja norida. Teisalt oleme asja ka ise suuremaks puhunud, sest enamik kriitikuid ei ole neid raamatuid käeski hoidnud, veel vähem lugenud. Ei ole need teosed n-ö must-valged, vaid sealt leiab kummastavate arvamuste kõrval ka tõsiselt võetavat ja mõtlema panevat, kibedat tõde ja ilmselt ka püüdu mõista, kuigi see püüd mõjub pigem kõvakäelise vastukarva silitamisena.

Samal teemal:

Soome-eesti kirjanik

Kõige selle kõrval tuli otsekui lunastuseks soome kirjanduse kõrgeim ja väärikaim autasu Sofi Oksasele, kes kujutab oma loomingus ja eeskätt auhinnaromaanis „Puhastus” Eesti lugu täie tõsiduse, traagika, mõistmise ja tundlikkusega. Muidugi teeb see meile, eestlastele, suurt rõõmu. Rõõmustavad ka soomlased. Varasemates vestlustes ja ennustustes on nad kõik, kellega asjast juttu tehtud, väitnud, et Sofi Oksanen on kõige väärikam tänavune kandidaat.

Juba esikromaaniga „Stalini lehmad” astus ta ritta, kus olid ees Aino Kallas ja Hella Wuolijoki ning siinpool Soome lahte hakati õhinal kõnelema uuest soome-eesti kirjanikust. Aino Kallas – jah, ka tema looming oli suures osas Eesti-aineline, Hella Wuolijoki – jah, ka tema oli ühiskondlikult tundlik, ehkki teisel viisil kui Kallas või Oksanen. Julgeksin Sofi Oksast neist kolmest ikkagi kõige ühiskonnatundlikumaks pidada ja pole siis ime, et Oksanen, kes tundub kõige enam vihkavat ülekohut ja vägivalda, kasutab Eesti ainest, mis pakub seda teemat nii ilukirjanikule kui ka esseistile.

Lühikese ajaga on Sofi Oksasest saanud Soomes tunnustatud kirjanik ja arvestatav arvamusliider. Tema nägu on sealsele rahvale tuttav ajakirjade kaudu, aga veel enam televisiooni-väitlustest, kuhu teda kui sõnakat ja asjatundlikku noort naist kutsutakse eri teemade puhul sageli osalema. Uue aasta jaanuarist saab Oksasest ka Helsingin Sanomate kolumnist. Ükskõik, kas Oksasega ollakse nõus või mitte, kuid soomlastelt on kostnud ainult ülimalt tunnustavaid epiteete: tark tüdruk, arukas naine, tugev mõtleja, põhjalik, julge jne.

Finlandia auhinnaga pärjatud raamatu saatus on Soomes roosiline. Sellest saab jõulumüükidel kõige ostetum, raamatukogudes kõige loetum, kuni järgmise auhinnani kindlasti kõige populaarsem teos. Sofi Oksase võiduromaani „Puhastus” tõlgitakse juba praegu 12 keelde, eesti keeles ilmub see üsna pea. Meil, eestlastel, on võimatu seda üle hinnata, sest meie lugu levib niiviisi ka kaugele üle Soomegi piiride ja paneb mõtlema või avab silmi sealgi, kus meist suurt midagi ei teatud või teada ei tahetud. Selle võlgneme Sofile, kuigi mitte ainult.

Köitev looming

See, et Soome ühiskond on viimastel aastatel üha rohkem hakanud huvituma Eesti lähiajaloost, on pika tee ja töö tulemus. Kui Rein Saluri suurepärane küüditamisnäidend „Minek” 1990. alguses Soome Rahvusteatris etendus, siis oli publiku hulgas küll palju estofiile ja kaasatundjaid, kuid suurema auditooriumi ja tähelepanuni ei jõutud – kõik see oli arusaamatu, uskumatu, miski, millele ei tahetudki mõelda. Kõik see tuli liiga järsku, liiga vara... Vahepeal on Soomes ilmunud hulgaliselt artikleid, raamatuid, käsitlusi, on kuulatud sadu esinejaid, on vesteldud tuhandete eestlastega, on käidud üksteisel külas ja silmad on üha enam avanenud. Kui paari aasta eest mängiti sealsamas Soome Rahvusteatris Sofi Oksase näidendit „Puhastus”, millel põhineb ka auhinnaromaan, oli saal pidevalt välja müüdud ja Eesti lugu jõudis juba hoopis enamate vaatajateni. Nüüd oli pind ette valmistatud ja oli suur õnn, et sellele viljakale pinnasele oli ka midagi olulist ja kaasakiskuvat külvata. Sest Oksase näidend ja romaan on peale kõige muu ka süžeeliselt köitvad ja põnevad.

Muidugi tunneme meie siin Sofi Oksase loomingust rõõmu ja ka uhkust selle üle, et teda nii kõrge auhinnaga pärjati. Kuid Sofi Oksanen on ikkagi soome kirjanik. Ta on Soomes sündinud, kasvanud ja koolis käinud, ta kirjutab soome keeles. Lõpuks on ta ka ise tunnistanud, et on soome kirjanik. Tegelikult on see meile praegu ehk paremgi, sest seda usutavamalt kõlab tema looming mingil kolmandal maal, loodetavasti ka siinsamas, meie idanaabri juures.

Palju on kurdetud ja imestatud, et meie ajaloost ja valupunktidest kirjutavad kõige teravamalt või haaravamalt just soomlased. Vahest on neil kui kõrvalseisjail seda lihtsam teha. Ent Sofi Oksase puhul on tegemist eriti õnnestunud kõrvalseisja ja osaleja sümbioosiga. See teeb tema loodu eriliseks. Usun, et mitte ainult meile.

Usun ka, et Sofi Oksase puhul oleme optimistlikult ja enesekindlalt veendunud: las ta siis olla pealegi soomlane, aga Oksase andekas kirjanduslik pool on ikka meie oma, ikka siit Eesti poolt pärit, Eesti ema tütar, nagu ta on. Ja Eesti asjast ju kirjutab. Kes saab meile sellist veendumust keelata?

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare