Aga nagu juba öeldud, on pingviinid ise taandunud teisejärgulisteks ja tükk aega pärast vastuvõttu hoiavad publikut elevil hoopis vastuvõtule saabunud daamid, nii et pigem on see üks lillepidu või karnevalirongkäik kui pingviinide paraad. Ajakirjandus annab takka ja moekunstnike sõna tõuseb hinda. Muidugi, aastapäevapidu on võimalus kasvõi eesti haute-couture’i taset näidata ja annab tööd meie moeloojatele. Kuid kleitide hinnanguline rittaseadmine, ilkumine nende kallal, keda mõni ennast moeguruks pidav ja klatšiajakirjanduses ülesupitatud tegelane seab tagumise viie hulka – kas see ikka sobib sellise vaimuga, nagu peaks valitsema nii piduliku vastuvõtu ajal ja järel? Kõigepealt, õnneks on kõrgepalgaliste tegelinskite ja ärimeeste kõrval vastuvõtule kutsutud ka muud rahvast, nagu loomeinimesi, õpetajaid (küll naeruväärselt vähe), arste, kokkasid, teadlasi, taluinimesi. On selge, et nende võimalused ennast presidendiballiks uhkelt riidesse seada ei ole miljonäriprouade või nn tippametnike või riigikogulaste omadega võrdsed. Seega ei ole ka ilusamate tualettide võistlus aus, sest start on antud erinevatelt positsioonidelt. Seda esiteks.

Solvav moekriitika

Teiseks on minu arvates nii presidendipaari kui ka külaliste jaoks selline „järelsorteerimine” lihtsalt solvav. Või kuidas peaks ennast pärast pidu tundma inimene, keda meie riigipea austab nii kõrgelt, et tahab temaga veeta meie riigi olulisema õhtupooliku, kes on andnud meie rahvale näiteks kultuuritegelasena iseendast kõik, aga järgmisel hommikul leiab ennast nelja teise „õnnetuga” kõige inetumalt ja maitsetumalt rõivastunute pingereast! Võib ju öelda, et ollakse asjast üle ja ollaksegi, aga kellele seda vaja on? Kas meie ajakirjanikud töötavad normaalse lugeja või kommentaatori ja klikkija jaoks?

Presidendi vastuvõtt ei ole niivõrd edevuse laat, kuivõrd labastatakse see ära klaperjahiga, mis sellele järgneb. Kimbatusse aetakse delikaatsed moekunstnikud – siinkohal lugupidamiskummardus Kai Saarele, kes asjast väga väärikalt välja tuli ega tõtanud kohe nn maitsevääratajaid häbiposti lööma, sest tegelikult neid ei olnudki. Teate, ära on tüüdanud see pidev tramburai ümber kleidikeste ja prouakeste... Tahaks presidendi kõne sügavamat analüüsi, tahaks kuulda ka, mida kõneldi vabariigi aastapäeval Pärnus, Tartus, Kuressaares... Jah, online’ist saab igasugu mõttetuse kõrval kiiresti värsked uudised kätte, aga vastu kargavad lollakad pealkirjad, à la viis kõige ilusamat, viis kõige koledamat, miks KK tuli üksi jne jne.

Minu meelest see lihtsalt ei sobi. Mõelge, milline frustratsioon on peole kutsutud daamide jaoks endale kleidi hankimine teadmises, et kui sa mõnele ajuvabadikule ei meeldi, siis saab kommentaariumi vaimuhiiglaskond sinu kallal veel kaua võtta. Olen täiesti nõus proua Rüütliga, et rahvariie on hea valik ja ime küll, isegi kui tellida käsitöömeistritelt täiskomplekt rahvarõivaid, tuleb see odavam kui nn tippdisaineri looming. Võib ju moekunstnike kõrval toetada ka meie häid käsitöö tegijaid. Pealegi oskavad paljud meie tublid naised ka ise suurepärast näputööd teha ja uhke on kanda omatikitud mustriga pluusi, käiseid või linikuid ühel elu kõige pidulikumal päeval.

Tähtsad mehed väitsid, et presidendi vastuvõtu formaat on oma aja ära elanud. Asemele nad küll midagi ei pakkunud. Kui Eesti Vabariik läheb nüüd vastu oma peatsele sajandale sünnipäevale, siis jääb vahepeal aega katsetada ka uuema formaadiga. Kirjutasin juba aastate eest, et hoopis toredam oleks, kui inimesed oma kodukohas pidutseksid ja president koos abikaasaga mööda oma maad ringi sõidaks ja oma rahvast nende peol tervitaks. Aga kindlasti on ka muid võimalusi. Ma loodan, et ka moekunstnikud ei jää nälga, meie jõukatel on pidusid ja balle ju ka väljaspool 24. veebruari. Ei tahaks, et meiega juhtub jälle nii, nagu on kujutatud kaugest minevikust pärit Gori karikatuuril, kus rahatuusad ballil lõbutsevad ja vaesed aknast piiluvad, lohutades ennast teadmisega, et pidu, kuldsüdamete ball, käib ju vaeste heaks. Mingi korjandus seal ju kehvade tarvis tehti ka.

Maimu Berg,
kirjanik