Majandusministri nõunik ei mõista Ladõnskajat: millal on mõni feminist nõudnud, et mehed sünnitagu?
Olukorras, kus Eesti rahvastik vananeb ning noorte ja eakate suhe järjest enam ühiskonnas viimaste kasuks muutub, on selge, et pildil on midagi valesti. See, et järjest enam ka noored naised ise julgevad sõna võtta sellel teemal ning toovad välja tänase süsteemi ning suhtumise probleeme, on enam kui õige ja vajalik.
Oleks ka imelik, kui keskealised mehed remondiksid vanemahüvitise süsteemi, teadmata, mida noored emad vajavad pere- ja tööelu ühendamiseks. Tegelikult pole probleemiks mitte ainult nende ühendamine, vaid eeskätt see, kuidas valutult pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist tööellu naasta. Kui pärast ühte last on see keeruline ülesanne, siis pärast kaht järjestikkust last on see juba topeltraske ülesanne. Kui oma sõnumi päralejõudmiseks on vaja mõnikord ka radikaalsemat keelekasutust ("tahate mu emakat, tehke sobiv pakkumine"), siis see on täiesti mõistetav - sest eesmärk pühendab abinõu.
Ei mingeid eritingimusi
Küll aga jääb mulle arusaamatuks riigikogu liikme Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa arvamusavaldus, et feministid ei nõua enam pelgalt võrdseid õigusi, vaid kohati eritingimusi ja absoluutset võitu looduse üle. Mõtlesin esmapilgul, et äkki olen ma midagi maha maganud ja mõni feminist on nõudnud, et mehed peaksid hakkama sünnitama, mida võiks ju tõepoolest nimetada absoluutseks võiduks looduse üle, aga seda pole keegi nõudnud. Samuti ei ole keegi tahtnud, et pärast kolme lapse sünnitamist võiks naine jalad seinale visata ning öelda, et tema töö Eesti riigi ees on täidetud ning tee pensionile on avatud. Seda võiks eritingimusteks nimetada.
Tegelikult soovitakse täpselt seda väikest asja, mida Riigikogu liige ei usu - olla võrdsed. Noor naine peaks saama kandideerida juhtivatele töökohale samadel alustel, mis mees.
„Noor naine toob jama“
Tänane tööandja mõttekäik on aga tihti järgmine: "Võtan tööle mehe - saan lojaalse töötaja. Võtan noore naise, siis hakkavad jamad pihta. Kõigepealt jääb varem või hiljem rasedaks. Siis jääb imikuga koju, pean talle asendaja leidma. Keegi ei taha asendaja kohale tulla, sest see on tähtajaline koht. Tema väljakoolitamine on jälle minu täiendav ajakulu. Kui leiangi mõne nõela heinakuhjast, siis pooleteist aasta pärast pean "noore ema" tagasi võtma. Vahepeal on tööprotsessid muutunud. Lisaks on väikesed lapsed pidevalt haiged.“
Kui tööandja on selle hirmsa mõttekäigu oma peas ära teinud, siis on tavapärane, et meeskandidaadile pistetakse käsi pihku, raputatakse seda veidi ning lausutakse: „Tere tulemast meie meeskonda, Viktor!". Viktoria võib aga minna edasi koju elulookirjeldusi saatma ning mõne aja pärast kaalub ta tõsiselt kirjutada oma cv-sse huvialadeks jahilaskmine, ringrajasõit ja õllede degusteerimine. Et asi kindlamast kindlam oleks ilmub sinna ka märge „ei meeldi lapsed“.
