Majandusteadlane: kui me Eesti riigi tulude ja kuludega kohe midagi ette ei võta, teeme varsti pika liu pankrotimäel
Elame riigis, kus rahvastiku tihedus on väike, elanike arv väheneb pidevalt nii sündimuse vähenemise kui ka väljarände tõttu ja pensionisaajate osakaal rahvastikus suureneb. Esmase pildi sellest, millises suurusjärgus probleem meie riigi rahakotti ees ootab ning kui palju on meil veel aega mõtisklemiseks ja poliitilisteks ilukõnedeks, annab lihtne trendide alusel tehtud Exceli-arvutus.
Paraku näitab selline arvutus, et meie tulevik on kelgumäe moodi – istu aga saanile ja tee pikk ja kena liug… Seal oru põhjas, umbes 2040. aasta juures paistab iga-aastane kolme miljardi euro suurune miinus. Kahju küll, aga kui me midagi ei muuda, ootab meid liug riigi pankroti poole. Peame mõtlema, mida on veel võimalik ette võtta, et liugu pankrotimäel vältida. Muidugi peame arvestama, et need meetmed oleksid meile vastuvõetavad.
Kas tõsta makse?
Üks võimalus oleks suurendada tööjõumaksude koormust töötaja kohta. Aga sellega ei saa vist nõustuda, sest tööjõumaksude tõstmine tekitaks ettevõtjatele veelgi keerulisema olukorra ja sunniks neid senisest rohkem ümbrikupalka maksma. Mitte et nad tahaksid seda teha, vaid muud ei jääks lihtsalt üle, eriti tööjõumahukatel aladel.
Ka muude maksude koormuse suurendamine on problemaatiline. Ettevõtte tavapärase tulumaksu puudumist peavad eestlased oma kaubamärgiks ja selle süsteemi muutmisest ei tasu valju häälega rääkida – võib palju uusi vaenlasi leida. Aktsiisid hakkavad saavutama oma lage või on selle juba saavutanud. Ülikoolis majandusteadust õppinud teavad, et kui Lafferi kõvera hari on ületatud, siis maksumäära tõstmine vähendab riigieelarve maksutulu.