Tuleb ju hakata pidama arvestust selle üle, millised kulud saab omistada konkreetses riigis toimuvale tegevusele. Näiteks krediidiasutuste filiaalide puhul on see juba praegugi keeruline. Kui ärikulusid tuleb hakata jagama kogu teenuse tarbijate poti vahel, tekitab see keskmisele inimesele (ilmselt ka revidendile) küllaltki palju peavalu. Töötaja peavalu tekitab aga tööandjale palgakulu. Samuti tekivad registreerimis- ja raporteerimiskulud jne.

Peab veel arvestama, et samu reegleid hakatakse igas riigis kohaldama natuke isemoodi analoogselt tavaliste püsivate tegevuskohtadega. Seda ilmestab hästi näiteks Soome ja Eesti väga erinev suhtumine püsivatesse tegevuskohtadesse.

Loogiline tulemus oleks, et e-teenusel ei ole mõtet Eesti turule tulla ja vähemalt osa seniseid teenusepakkujaid teeb siit digi-exit’i. See tähendaks, et Eestis internetist teenust ostes hakatakse märksa rohkem nägema silte „Sorry, unfortunately we are not available in Estonia”. Naiivne oleks arvata, et riik saab siis rohkem maksutulu.

Eesti iduettevõtte vaatevinklist muudab digimaks raskeks välisturgudel tegutsemise. Kas GrabCAD oleks tekkinud, kui see oleks eeldanud enda arvelevõtmist ja esindajate palkamist ning tähendanud vajadust võidelda bürokraatiaga igas riigis, kus on vähemalt 1000 kasutajat? Kaheldav. Digitaalse ühisturu kontseptsioon peaks tulumaksu küsimusi käsitledes arvestama ka väikeste liikmesriikide huve.