Maksust ja majandamisest
Iga Tallinnas oste tegeva inimese taskusse – olgu ta üliõpilane, pensionär või noor ema - jääb umbes 1000 krooni rohkem raha. Kaupmehed ei pea enam tegema pidevaid tüütuid ja kulukaid arvestusi, et ülejäänud Eesti kauplustes müüdava kauba ja tallinlastele pakutava osas eraldi järge pidada. Viimase tulemusena kaob ära ka surve tõsta Tallinna kehtestatud müügimaksu tõttu hindu ka kogu ülejäänud Eestis (väide, et Tallinna müügimaks mõjutab ülejäänud Eestit sama vähe kui Maardu või Harku valla müügimaks, on sama naljakas, kui öelda, et jõehobu isu suurenemine mõjutab toiduvarue vähenemist sama vähe kui kilpkonna oma)
Paadimaksu kaotamise tulemusel peaks lahtuma nende paadiomanike viha, kes elavad Tallinnast kaugel, kuid tasuvad oma paadi liisingmakseid Tallinna aadressil asuvale liisingfirmale ja pidid seetõttu maksma kümnist Tallinna linnakassasse.
Ometi oli nende maksude kaotamine Riigikogus pingelisem, kui oleks võinud eeldada. Miks nii?
Müügimaksu eest võitlejate suust kuulis argumente, et müügimaksu kaotamine loovat olukorra, kus Eesti omavalitsustel pole enam võimalik rahaliselt toime tulla, et müügimaksule polevat alternatiivi.
Eks ühest küljest võib ju mõista, et Keskerakonna fraktsiooni liikmed said kehvas rahalises seisus sipleva Tallinna linnapealt käsud kätte ja neil ei jäänud lihtsalt muud üle, kui nende käskude järgi talitades müügimaksu kaitsta. Teisest küljest olid need müügimaksu toetuseks mõeldud argumendid lihtsalt nõrgad.
Esiteks. 97% Eesti omavalitsustest majandab ilma, et koguks oma inimestelt müügimaksu. Rääkida sellest, et Eesti omavalitsused ei tule ilma müügimaksuta toime, on lihtsalt eksitav. Täpsemalt öeldes – müügimaks on viimasel ajal kehtestatud ainult ühes linnas, kõige suuremas ja kõige jõukamas Tallinnas. Varasemast ajast kehtib müügimaks Harkus, kus maksumäär on 10 korda väiksem, kui Tallinnas ja Maardus, kus maksu abil kogutakse aastas 1,5 miljonit krooni.
Teiseks. Müügimaksule alternatiivi puudumisest rääkijad teeksid ausamalt, kui räägiksid mitte alternatiivi puudumisest, vaid tahte puudumisest. Lähiajal hakkab Tallinna volikogu arutama Reformierakonna fraktsiooni poolt juba juunikuus üle antud ettepanekute paketti, mis sisaldab tervet hulka näiteid, kuidas saaks kehvas rahalises seisus Tallinna eelarvet paremasse seisu putitada.
Osa nendest ettepanekutest puudutab ebamõistlike kulude kokku hoidmist – 40 miljonit krooni neelava mupo (mille kohta ka linna enda siseaudit tunnistab, et see ei täida oma ülesandeid) sellisel kujul likvideerimist, kümne linna raha eest välja antava ajalehe kinni panemist (jah, ma tean, et sellest teemast on kõigil tervemõistuslikel inimestel täielik küllastumus, aga paraku pole pääsu selle teema tõstatamisest), Tallinna enda televisiooni sulgemist, linnaaparaadi igapäevaste kulude kokku tõmbamist.
Teine osa ettepanekutest puudutab linna tulupoole suurendamist. Linna varaga ümberkäimine on Tallinnas olnud pehmelt öeldes lõtv. Ilmselt on mobiiltelefoni hinna eest omadele korterite jagamisega tekitatud kahju arvutamisel enamikul meist juba ammu järg käest kadunud. Viimasest ajast lisandub siia Linnahalli hämar skeem, millega linnavalitsus lihtsalt loobus sajast miljonist kroonist tulust. Hoonestusõiguse tasu, ehk linna vara kasutusee andmisest laekuv tulu moodustab praegu Tallinna eelarve tulupoolest napilt 1%. Kas poleks loogiline, et linna vara majandataks nii, et sellest tekiks linnale pikaajaline ja korralik tulubaas? Miks sellega siiani hakkama pole saadud? Pole tahtmist, huvi või on taas valitsus süüdi?
Kolmandaks. Eksliku mulje loomine, et Tallinna eelarve hädad sõltuvad õigusest müügimaksu koguda. Eelmisel aastal oli Tallinna eelarve miinuses 820 miljoni krooniga. Aasta lõpus valitses seis, kus arved jäid lihtsalt maksmata, sest kehva majandamise tulemusel ulus linnakassas tuul. See miinus ei ole tekkinud kellegi teise süül, vaid on otseselt ühe ja kõige jõukama omavalitsuse aastaid kestnud halva majandamise tulemus.
Sel aastal tuli alles hiljuti uudis mitte kulude ülevaatamisest, vaid pealinna võetavast uuest laenust. Järgmise aasta eelarve, mida kehva seisu tõttu ei juletud volikogule isegi rida-realt lahti kirjutada, suurendab võlakoormust veelgi. Võimalusi rahalist seisu tegelikult ja sisuliselt parandada ei näi Tallinna linnavalitsuses enam otsitavatki.
Kõike seda arvestades tekkiski parlamendis õigustatud küsimus, miks peavad kõik ülejäänud Eesti inimesed maksma kinni ühe omavalitsuse raha-põletamise poliitikat. Ja ega sellele muud vastust olla saagi, kui – ega ei peagi. Just see oli peamine põhjus, miks müügimaks tulevikus kaob.
Jah, muidugi oleks olnud vastutustundlik käitumine see, et suure segaduse tekitanud müügi- ja paadimaks oleksid Tallinna poolt tühistatud ja parlamendi sekkumine poleks olnud vajalik. Kevadel seda viimase hetkeni ka oodati ja loodeti, et terve mõistus pääseb pealinnas võidule. Kui see lootus kadus, siis ei jäänud muud üle, kui seadusandlikul tasandil sekkuda.
