MINEVIK. Kaheksakümnendate keskel olime koos Toomas Ubaga Moskvas ja saime vaadata ühte partiid Karpov-Kasparovi mat‰ist. Toomas ütles pärast, et ta on sel aastal näinud viite jalgpalli MM kvalifikatsioonimängu, aga see partii ületas oma sportliku pinge poolest kõiki mänge kokku.

Ado Grenzsteini “et kaunis male eesti rahvamänguks saaks” sai tegelikult ka teoks. Paul Kerese esimene mälestusfestival 1976. aastal koos oma sadade võistluste ja üritustega oli näiteks soomlastele täiesti arusaamatu, sest neile tundus, et kõik eestlased harrastavad nende riigis üldse mitte spordiks peetavat lauamängu.

Ka maailmas mängis male teist rolli, ta oli suuresti poliitika. Fischer-Spasski, Karpov-Kort‰noi, Karpov-Kasparov mat‰id olid palju rohkem kui mäng, need olid erinevate süsteemide ja maailmanägemuste konfliktid. Kaasa lõid ka muusikud, Andersoni ja Ulvaeuse rockooper

“Chess” on oma valdkonna üks tippe ning rida laule, nagu näiteks “One Night in Bangkok” ja “I know him so well” elavad meid kõiki üle.

Siis kõik see kadus ja välkkiirelt. Süüdlasi otsida pole vaja, ei spordijuhid, ajakirjandus ega maletajad ise poleks saanud siin midagi päästa, sest maailm muutus ja koos sellega ka male kui elu mudel.

KONFLIKTI EI OLE. Koos N Liidu lagunemisega lõppes külm sõda ja ka suur maleline vastasseis. Koos Eesti iseseisvumisega lõppes Kerese ajalooline roll rõhutuse sümbolina. Lisaväärtused kadusid, jäi mäng, mida male ka tegelikult on. Koos sellega muutus malet ümbritsev inforuum järsult ahtamaks ja nuppe mitte tõstvatel inimestel ei ole enam vaja teada, kes on Kramnik. Ma olen veendunud, et sõber Toomas Uba enam ei eelistaks spordipinge toojana malet jalgpallile.

Nüüd on male midagi sellist nagu Niitväljal kepikestega valgete pallide auku ajamine ja mida selle ala harrastajad golfiks kutsuvad – teatud inimtüübi sportlik meelelahutus. Kes on Eesti meister golfis? Vähesed teavad. Vähesed teavad, mitmes on Eesti meeskond praegu käimaoleval maleolümpial, veel mõni aeg tagasi oli Ehlvesti katkestatud partii parem seis üle-eestiline uudis.

VEEL ÜKS TEGUR - ARVUTI. Juba sai mingi firma riistapuu Kasparovist jagu. Arvuti on võrreldamatult suurendanud male õppimiskiirust Kusagil kasvab täiesti teistsugune põlvkond, kes suhtleb ja konkureerib Online üle kogu maailma. Paar nädalat tagasi andis üks 12-aastane Vietnami poiss mulle Interneti maleklubis halastamatult kolki, seejuures väitis ta, et on malet harrastanud ainult ühe aasta. Ma olen muidugi üsna pehme mängija, aga ikkagi.

Kiiresti suureneb eelkõige avanguteoreetilise informatsiooni hulk Võib uskuda, kuigi tahaks kahelda, ühe kaasaja tippmaletaja väites, et keegi suurmeister Igor Glek teab malest sada korda rohkem kui Keres. Las teab, aga ta ei ole Keres.

KERESE KINGITUS. Aja möödudes on võimalik aru saada, mida Paul Keres meile tegelikult jättis. Hulga tiitleid ja medaleid, aga on mehi, kellel on neid rohkem. Keres jättis meile rohkem kui keegi teine rahvuslikku ühistunnet, mis eriti praegu on ülidefitsiitne ollus. Konfliktitus ühiskonnas, kuhu me oleme suundumas, muutub väärtuslikuks mitte tiitel, vaid emotsioon ja suur on vaid see sportlane, kes seda suudab tekitada. Keres suutis rohkem kui keegi teine eelmise sajandi jooksul ja selle eest olen ma talle siiralt tänulik.

TA SIISKI TULEB TAGASI. Male on siiski inimese poolt leiutatud mängudest parim ja ei kao ta kuskile. Praegu on ta jälle mängu vormis, aga kuskil terendab tema võime olla efektiivne mõtlemisvõime õppevahend. Strateegia ja taktika vahekord, murdepunktide mõistmine, lõppeesmärgi tajumine konkreetseid käike rehkendamata ja sada muud olulist arusaamist omandatakse mängides ja seega kiiresti.

Soovime õnne uuele maailmameistrile ja jääme ootama aega, millal me muutume küpseks, et mõista vana mängu uut sisu.