"Ei miimidele punu pärgi järelilm" on halb lohutus teeneka teatrijuhi Kaarli Aluoja hindamiseks. Ta oli üks Draamastuudio Teatri (a-st 1937 Eesti Draamateater) asutajaid ja siin kogu eesti teatri tarvis nii olulise A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" romaani lavainterpretatsioonidele alusepanija. Andres Särevi sule alt tulnud dramatiseeringutega viis K. Aluoja orbiiti näitlejaloomingu, kus mastipuudena jäid teatrilukku 1932. a alates "Vargamäest" Pearuna Johannes Kaljola, 1934. a alates "Abielu ja armastuse", hiljem "Karini ja Indreku" lavastustega Lisl Lindau Karin ja lavastaja enda napp aga sügav Indrek Paas, Arno Suuroru Köögertal.
Kaarli Aluoja elutöö kõige tähenduslikum osa jääb Vanemuisesse, kus ta koos koolivennast direktori Otto Aloega paneb teatrijuhina aluse mitmezhanrilisele teatrile – 1935, mil tantsujuhiks kutsuti Ida Urbel, ooperi etteotsa Eino Uuli, dirigendipulti aga Eduard Tubin. Sellest ansamblist tulid, võitsid ja jäid mitte ainult Vanemuise, vaid kogu eesti teatrilukku arvukas ja võimekas rida – Ida Suvero, Aino Talvi, Linda Tubin, Kadi Taniloo, balleti kaudu Velda Otsus ja Udo Väljaots, ooperi- ja operetitrupist Elsa Maasik, Tooni Kroon, Rudolf Alari, Harri Kaasik, Priit Hallap ... Endel Pärn ja Helmi Aren.
1940. a heitis suurema osa neist koos direktori ja hiljem teatrijuhiga üle parda, vähesed esialgu jäänudki läksid hiljem teistesse ansamblitesse või lahkusid kodumaalt. Uus rezhiim ei suutnud Kaarli Aluojale andestada tema vabatahtlikku astumist Kaitseliitu ja osavõttu Vabadussõjast. Aluoja kirjasõnalist arhiivi säilitatakse Eesti Ajaloo Arhiivis Tartus ning Teatri- ja Muusikamuuseumis. Viimases on ta erilise hoole ja täpsusega kirja pannud oma teatritöö: esinenud näitlejana laval 1923–53 1875 korda ... mänginud 222 osa, lavastanud teatrites ja hiljem harrastusteatrites 136 teost. Saame teada, et tema 1932. a "Vargamäe" lavastust mängiti Draamateatris 110 korda, Vuolijoki "Niskamäe naisi" 1936 Vanemuises 116 korda, samas 1937 H. Raudsepa "Lipud tormis" 95 korda.
