Keegi ei võtnud teda eriti tõsiselt, vaadati niisama imeliku pilguga, sest kes siis vee eest raha hakkab maksma! Hotelli Taru valuutabaari juhataja oli ainus, kes kaupmehe hinnakirja vastu huvi tundis ja paar pudelit kõhklevalt ära võttis. Nüüd, 15 aastat hiljem, on vee eest maksmine moes, mõni ei kujuta elu kraaniveega ettegi. Ja väidetavalt on mõnekümne aasta pärast põhjavesi Eesti suurim loodusvara.

15 aastat tagasi ei joonud me pudelist vett ega naeratanud eriti ka. Nüüd on naeratamine, nagu vesigi, rohkem moodi läinud. Ehkki vähe naeratatakse veel taksodes, säästumarketites, söögikohtades, ametiasutustes, muuseumides ja haiglates. Ja kui Balti jaamas trolli peale istud, siis võid naeratada Õismäe viimaste majadeni välja, ikka keegi vastu ei naerata.

Keskkond kujundab

Kui oled käinud “naeratuste maal” Ameerikas, aga ka näiteks Taanis, tunned sealt tulles kohe nii tänaval kui ka poes vajadust naeratuses väljenduva positiivse tagasiside järele. Kas me ikkagi ei usalda üksteist ja oleme seetõttu tigedad ja mornid? Või tähendab see hoopis, et mida rohkem naeratad, seda vabam oled?

Kui järele mõelda, ei tea ma kedagi, kes hommikul üles tõustes muretseks, et eestlased naeratavad vähe. Aga piisab vaid sellest, kui mõned inimesed kokku tulevad või palutakse arvamusliidril ajalehes diskussiooni alustada, ja nurin tõuseb taevani. Et seal, kus rohkem naeratatakse, on justkui “päris” maa-ilm ja meie peame “veel tööd tegema”, et selleni jõuda.

On palju lugusid välismaalastest, kes peavad õiget eestlast kinniseks, süngeks ja sõnaahtraks. Lähemal vaatlemisel, näiteks kõnekäände uurides, võib täheldada asju, mida Viru tänavat mööda jalutades on raske ära tabada. Eestlane “peab peenikest naeru”, “kihistab pihku”, “muigab habemesse” ja “naerab kindasse”. Ehk moodsamas keeles: eestlane hindab peent huumorit, tunneb hästi iroonianooti ja peab oma nalja äraseletamist liialt labaseks. Valjusti naermine seostub eesti keeles kehavigastuste tekitamisega: naera ennast kõveraks, surnuks, puruks, lõhki, ribadeks või herneks. Naeratamise ja naermise suhted võtab kokku jälle üks vanasõna: “Tark, kes muigab, rumal, kes naerab.”

Naeratusel on võimas mõju. Kuigi kohtunikud mõistavad naeratajad ja mittenaeratajad võrdse tõenäosusega süüdi, määravad nad naeratajale kergema karistuse. Me võtame miimika appi, et tõlgendada sõnu, mis suust välja tulevad. Internetis, kus miimika puudub, ilustavad nii mõnedki oma kuiva teksti hoogsalt naerunägudega ja väljenditega “megairw”, “icicic” vms. Aga teadlased on avastanud ka paradoksi, et mida rohkem inimene kehakeeleõpikuid loeb ja mida paremaks spetsialistiks ennast selles vallas peab, seda suurema tõenäosusega eksib ta naeratuse varjatud tähendusi ära arvates.

Naer(ata)ma õppimine

Ka ahvid ja mesilased naeravad omal kombel, ehkki oletatavalt ainult füüsilise stiimuli peale. Inimene on ainulaadne, sest tema naerab nii füüsilise (kõditamine) kui ka vaimse stiimuli peale. Näiteks keegi räägib anekdoodi ja siis järgneb kuulajal sellele kontrollimatu füüsiline reaktsioon.

Maailma kümne kõige veidrama eksperimendi hulka kuulub ühe USA teadlase siiras katse lahendada “naermise probleem” lõplikult (tegevus toimus Suure Depressiooni aastatel). Ta ei lubanud kellelgi oma vast-sündinud lapse juures naerda, ka siis, kui kõditatakse, et laps ei saaks õppida tundma seost kõditamise ja naermise vahel. Et kui naermine on kaasasündinud oskus, peaks tita lõpuks ise naerma hakkama. Eksperiment kestis seitsmenda elukuuni, mil laps hakkaski naerma. Õnnelik isa mõtles, et vastus käes, aga lapse ema tunnistas üles, et ta oli last vannitades teda kiigutanud ja vist – häbi, häbi! – ka naernud. Jälle ikaldus! Mees oli väga pahane ja müsteerium jäi lahendamata.

Praegu usutakse, et naermine on siiski järjepidev geneetiline, mitte õpitud reaktsioon. Oskus naeratada on kaasa sündinud ja seda hakkavad imikud kasutama päris ruttu pärast ilmaletulekut, 2–12 tunni jooksul. Aga põhjus, miks nad naeratavad, pole siiski veel selge, sest need pole rahulolunaeratused, vaid täiesti “mõttetud” naeratused. Vastsündinu lihtsalt manab naeratuse näole ja elevil vanemad kilkavad voodi kohal.

Üks võimalik põhjus ongi, et naeratamine on vanemate õngevõtmiseks kasulik. Viienda nädala ja kaheksanda elukuu vahel ilmub tita näole sotsiaalne naeratus, mis tähendab, et ta hakkab naeratades ka otsa vaatama. Ja kui alguses kingitakse naeratus igaühele, siis mõne aja pärast ainult tuttavatele. Järelikult: iga lapski teab, et naeratamine õlitab suhteid ja aitab eesmärke saavutada, aga naeratada on kasulik valikuliselt. 

Kinkige ikka oma naabrile kena naeratus. Ja veel parem, tervitage ka. Tervitage ja naeratage, astudes lifti  või ujula riietusruumi või tühja, tukkuva müüjaga väikepoodi. Ärge unustage huumorit, sest hea nali aitab ületada barjääre ja leevendada pingeid. Aga ärge veetke oma päevi ja õhtuid, muretsedes eestlaste rahvusliku karakteri pärast, sest just sellised mõtted tõmbavadki suu kriipsuks.

Oleks kena, kui me suudaksime endas üles leida need tunded, mida väljendab siiras naeratus, ja julguse mõni rumal õigel hetkel välja naerda, selmet viisakalt naeratada. Parafraseerides Doris Karevat: kes on tõsine, peab õppima naerma, ja kes palju naerab, peab õppima tõsidust. Aga mõnikord on targem teha asju teistmoodi ja selleski pole midagi erilist. Nagu kiidab mõnikord üks mu tuttav venelane, kes räägib väga hästi eesti keelt, ainult mõned sõnad ajab segamini: “Nii tore oli, ma naeratasin terve õhtu!”

Tekst on pärit Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks ilmuvast esseekogumikust “Eesti mütoloogiad” (koostaja Martin Kala, välja-andja Eesti Päevalehe kirjastus).