Kuidas siis ikkagi elab siin terroriste? Sama hästi võinuks see terrorist elada kuskil mujal. See ei tähenda, et kõik teatud rahvusest või teatud usku inimesed või kõik minu piirkonna elanikud on terroristid.

Viimased päevad olen teadlikult naeratanud igale vastutulijale – sõltumata sellest, kes ta on –, ja saanud palju naeratusi vastu ka.

Minu turvatunnet ei vähenda mitte kuidagi see fakt, et minu kodust poole tunni jalutuskäigu raadiusse jäävad kümned hipsterite pubid, poola poed, ökopoed, kariibi poed ja muslimipoed, kümned kirikud, mošeed, hindu tempel ja budistlikud keskused.

Muidugi on juhtunu absoluutselt kohutav ja mitte miski ei õigusta neid tegusid, aga teineteise vihkamine ei aita. Samamoodi võib mõni inimene tulla ja mulle näkku sülitada – kas siis otseselt või kaudselt – et mida minusugune Euroopa immigrant siit otsib. Jah, seda on juhtunud, eestlaseks olemine ei ole võluvits, mis kuidagi teistest siia tulnutest paremaks teeks, aga see on juba pikem jutt.
Manchester hoiab kokku. See on raske, kui midagi nii jubedat juhtub. Nii tahaks näpuga näidata, aga vihkamine loob vihkamist. Pärast leinaminuteid lauldi siin spontaanselt Oasise laulu "Don't Look Back in Anger" (tagasi vaadates ära vihka). Lööme neid terroriste armastuse relvaga, eks!