Manona Paris: kui naisel pole enda ahistamislugu rääkida, on ta Eesti oludes sama hästi kui loteriil võitnud
Tegelikult ei peaks selleks kirjatükiks siin vajadust olema, sest iga vähegi mõistlik ja täiskasvanud inimene saab asjast üheselt aru – seksuaalne ahistamine pole armastus, flirt ega tähelepanuavaldus, mille on põhjustanud ohvri enda oletatav rumala käitumine. Ohver ei saa kunagi vastutada selle eest, mis ründaja ajukäärude vahel toimub, sest keegi ei oska iial lõpuni teiste mõtteid lugeda.
Ühtlasi peaks meie arenenud ja läänelikus ühiskonnas olema ilmselge, et iga inimene – mees või naine – kuulub talle endale ja ainult temal on õigus otsustada, kuidas oma kehaga toimida. Kui tahab, kannab (kasvõi solidaarsusest) nabani ulatuva dekolteega musta pitskleiti (või šikki ülikonda, eks ole), tahab, tantsib sellega hommikutundideni ja läheb siis oma koju magama. Üksi, kui nii soovib. Tema kaotus – või võit. Enda otsustada.
Ent nähtavasti tuleb aeg-ajalt sõnastada ka nii elementaarseid väiteid nagu „päike tõuseb idast”. On tõeliselt õõvastav lugeda, et soovimatute seksuaalsete lähenemiskatsete probleem olla vaid eliidi, täpsemalt Hollywoodi tähekeste asi, millega end huvitavamaks teha. Mida me nõnda välja loeme – et kui on staar, siis on ahistamine, ent kui on tavaline inimene, siis saa üle ja ole teinekord targem?
Režissöör Katrin Laur näiteks viitas esmaspäeval Eesti Päevalehes veel sellele, et agressiooni subjekt ehk ohver peaks nägema juhtunu põhjuseid ka endas. See aga viib meid kafkalikku libamaailma, kus süü muutub kohustuslikuks paratamatuseks.
