MARE MIKOFF: Uisapäisa vabadussammast ei tee
Kuid vabaduse monumendi püstitamise vajalikkuses ma ei kahtle. Kindlasti väärib eesti rahvas pealinna kesksele väljakule üht tänapäevast ja mõjusat mälestusmärki.
Aga kas peab see monument olema just “mäe” otsas? Eks suur-rist-künkal kujundina tuleb ju tuttav ette. Vähemalt kristlikes maades neid ikka leidub. Déjà-vu efekt tihtipeale juhibki otsuse tegemist: tahaks endale ka midagi sellist… Hiljuti püstitasid ühe ristimonumendi ka meie idanaabrid.
Tundub, et monumendiga kiirustatakse liialt: iga hinna eest ja ülepeakaela tahetakse jõuda valmis 28. novembriks 2008. Kas kardetakse, et vastasel juhul seda üldse ei tule? Kas rahvaküsitluse tulemus, mis näitas, et pooled vastanuist olid või-dutöö vastu, ei peaks olema piisav põhjus võtta aeg maha?
Ma ei karda, et monument jääb püstitamata. Lähiajaloo mälestusmärkide hulgas on küllalt kaua-tehtud-kaunikesi. Hea näide on Berliini holokausti memoriaal, mida rajati 17 aastat. Vaieldi ja tehti kavandit ümber – ning lõpuks saadi vaatamisväärsus, mida sõidetakse spetsiaalselt kaema. Monumendi püstitamine ei ole ainult poliitiline üritus, vaid ka aeganõu-dev kõrgkunst.
Kuna vabadussamba autorid on noored, kellel puuduvad kogemused, siis leian, et nad vajaksid rohkem aega. Ja üldse ei käigi monumentide tegemine nii kiiresti.
Kui oli mõeldud ajada sammas püsti vabariigi 90. aastapäevaks, siis pidanuks alustama hoopis varem. Monumendid tehakse igaviku jaoks – vähemalt ideaalis – ja mitte rutates. See pole ju tüüpprojekti järgi maja ehitamine, vaid sõna otseses mõttes eksperiment.
Tundub, et vabadussamba eskiis vajaks veel viimistlemist, täpsustamist, oskuslikumat sidumist ümbrusega. On ju selge, et näiteks ratastoolide jaoks mõeldud panduse (mis iseenesest on hädavajalik) lisamisel on mindud kergema vastupanu teed. Vara oleks öelda, et ideekavand on lõpetatud ja seda ei saa muuta. See kõik vajaks asjatundja kätt.
Klaas – halb lahendus
Kuna tellija on veendunud, et ta tahab näha Vabadusristi motiivi kõrgumas üle väljaku, siis oleks viimane aeg lasta projekteerijatena tegutsema arhitektide-professionaalide grupp, et nad vormistaksid selle nõutud tasemel. Nii visuaalse lahendina kui ka pakkudes tänapäevaseid tehnoloogilisi võimalusi. Pseudonovaatorlik klaasikasutus materjalina pole kindlasti parim variant, arvestades meie keskkonda. Võibki juhtuda, et kohe pärast samba püstitamist algab selle pidev restaureerimine.
Ligi 70 aastat tagasi loodud lätlaste vabadusmonument torkas juba siis Euroopa samalaadsete seas silma ja on ilmselt meile ületamatu ka praegu. See on võr-ratult subtiilne teos, mille kallale ei julgenud minna ka vaenlane.
Kui tuleks läbi viia uus vabadusmonumendi võistlus, peaks see olema rahvusvaheline, kas või kutsutud osavõtjatega. Ka meie kunstnikud osalevad rahvusvahelistel võistlustel. Esiteks aitab see kergemini tagada taset ja lisada värskust. Teiseks ei saa Ïürii mõne maailmakuulsuse kavandit ju naljalt kõrvale lükata sellepärast, et pole juhtunud varem midagi sellist nägema. Paraku võib see kergesti juhtuda “omadega”, keda lihtsalt ei usaldata. Pealegi on sellistel tegijatel ette näidata juba tehtud töid, mis annaksid organisaatoreile kindlustunde. Säärane korraldus tuleb küll kallim, kuid võistluse läbikukkumist pole ka karta.
Riigijuhid on rahvale võlgu põhjenduse, miks sai vabadusmonumendi võistlusest Vabadussõja võidusamba riigihange. Eelmised katsetused, mis tehti juba Vabadussõja ajal, olid kavandid vabadusele üldse. Ilmselt ka sellepärast, et monument on laiem mõiste. Tulemusena laekus sel suvel võistlusele tavatult palju sambakujulisi kavandeid – ilmselt võeti asja sõna-sõnalt.
Muinsuskaitsjate ettepanek sammast nudida pole minu arvates lahendus. Kui sel viisil loodetakse saavutada see, et sellisel kujul monumenti ei ehitata, siis vaevalt nii läheb.
