MARE TROPP: Kas võidusambast saab pronkssõdur?
Eesti vastu suunatud psühholoogilise mõjutusoperatsiooni keskpunktis seisis pronkssõduri monument, millesse kätketud sümboolset tähendust kasutati alguses venelaste ning seejärel juba eestlaste mobiliseerimiseks.
Mehhanism oli iseenesest lihtne. Alates 2005. aastast hakkas monumendi ümber toimuma elavam liikumine, sagenesid meediakajastused. 9. mail 2006 oli teada, et meedia tähelepanu on kindlustatud, seetõttu ei olnud üllatav, et otse telekaamerate ees arenes konflikt, kus venelased nägid solvavat plakatit ja eestlased kokkukeeratavat Eesti lippu. Psühholoogiliste mõjutamisoperatsioonide plaanijad lähtuvad alati asjaolust, et just sündmuse visuaalsel kujutamisel on tugevaim emotsionaalne efekt. Teiseks tuleb arvestada massikultuuri seaduspärasusi ja see tähendab maailmavaatelises konfliktis lihtsate skeemide rakendamist, kus enda poolt heroiseeritakse ja vastast demoniseeritakse. Nii massikultuur kui ka psühholoogilised operatsioonid ekspluateerivad teatud mudeleid, sest reaalsuse sellisel viisil edastamine kinnistub massiteadvuses kõige paremini ning tagab, et sündmust tõlgendataks kommunikaatorile sobival viisil. Pronkssõduri kaasuse puhul skeem toimis.
Konflikt kulmineerus monumendi teisaldamisega, kuid see ei tähenda, et mõjutamisoperatsioon olnuks lõppenud. Krooni devalveerimise paanika, katsed kujutada rahutuste korraldamises süüdistatavaid poliitiliste märtritena – see on ühte loogikat järgiv käitumisaktide ahel. Pingete alalhoidmisega vähendatakse pikemas perspektiivis usaldust riigi ja selle institutsioonide vastu ning lõhutakse ühiskonda koos hoidvad sidemed. Eesmärgiks on fragmentaarne ühiskond, mis hakkab tootma suures koguses eri (etniliste) gruppide vahelisi konflikte, kusjuures eelmised saavad juba järgnevate allikaks. Nii on see toimunud Põhja-Iirimaal, Bosnias, Kosovos. Ebastabiilne riik loob avarad võimalused sekkumiseks tema sise- ja välispoliitilistesse otsustesse.
Vajatakse monumenti SS-ile
Eelneva kontekstis on mõistlik küsida: kas võidusammast võidakse sarnaselt pronkssõduriga kasutada vastasseisu loomise ja masside mobiliseerimise vahendina? Vastus on pigem eitav, kui monumendi tähendus seostub üheselt Vabadussõjaga. Kuid monumentidele on võimalik nii sõna kui ka teoga liita uusi tähendusi. Arvestades varasemat kogemust: kui tahetakse korrata pronkssõduri stsenaariumi, siis püütakse anda võidusambale tähendus, mis seostab ta Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud eestlastega. Neid ühendav Vabadusvõitlejate Liit on üks samba püstitamist korraldava sihtasutuse asutajaid, nad olid esindatud ideevõistluse komisjonis, Isamaa ja Res Publica Liiduga seob neid koostööleping. Kuid tõhus propagandasõda vajab eelkõige telekaadreid, mis võimaldaksid väita, et ametliku poliitika korras riiklikeks esindusüritusteks kavandatud monumenti ei püstitatud mitte ainult Vabadussõja kangelastele, vaid sellega soovitakse mälestada ka SS-i vägedes võidelnud eestlasi. Nagu kogemus näitab, ei ole nende telekaadrite tekitamine eriti raske, kusjuures samba sümbol pigem aitab kaasa, kui välistab sellise pildi loomise. Siit on juba kukesamm Eesti tembeldamiseni natsiriigiks, mille ametlik poliitika pühendab endistele SS-lastele riigi kõige tähtsama monumendi. Osad vahetuvad, Eesti venelaste jaoks omandab võidusammas tähenduse, mis mobiliseerib nad monumendi vastu. Eestikeelses meedias, eelkõige noortele suunatud internetisaitidel, hakkavad aga ilmuma üleskutsed, mis õhutavad koonduma samba kaitseks.
Milline võiks olla kirjeldatud tegevuskava eesmärk? Esiteks kahjustada Eesti rahvusvahelist mainet. Jüri Luik rõhutab ajakirja Diplomaatia 2007. aasta veebruarinumbris, et hea maine on meie julgeolekugarantii, sest sellist riiki on raske rünnata, kuna virtuaalse teleruumi loogika sildistab ründaja alatuks jõhkardiks. Nägime seda aasta tagasi: olukorras, kus Eestit tabasid küberründed ja meie Moskva saatkonda piirati, võttis rahvusvaheline telemeedia lõppkokkuvõttes Eestit toetava hoiaku. Siit ei ole keeruline teha järeldust, et hea mainega riigi ründamiseks tuleb kõigepealt rikkuda selle riigi maine.
Järjekordne sambakonflikt
Teiseks – kujutada Eestit tülika partnerina. Meie liitlased NATO-s ja Euroopa Liit toetasid eelmise aasta aprillis Eestit. Tõenäoliselt kohtaksime märgatavalt vähem mõistmist, kui peaksime lühikese aja jooksul paluma toetust juba teises monumendikonfliktis. Pealegi on võidusamba püstitamine erinevalt pronkssõdurist, mis kujundati Eestile probleemiks, meie algatus.
Kolmandaks – luua püsiv riigisisene konfliktikolle, sest valitsusel on sisepoliitiliselt äärmiselt raske sammast kuhugi mujale viia või seda maha võtta. Eeltoodud stsenaarium võib novembris mitte käivituda, kui Eesti ründamine ei sobi parajasti Venemaa laiemasse sise- ja välispoliitilisse pilti.
Kuid kindlasti tuleks sellise psühholoogilise mõjutusoperatsiooni võimalust arvestada, seda ka mõni aeg hiljem, pärast samba püstitamist. Et sellistes operatsioonides on keskne kommunikatsioon, peaks juba praegu olema olemas kommunikatsioonistrateegia, mis sisaldab tegevuskava eri sihtrühmade lõikes, argumente ja sõnumeid ning ettekujutust kanalitest, mille kaudu neid edastada.
Iga riik vajab sümboolset kapitali, monumendid on üks viis selle loomiseks. NATO liikmena eeldame, et Eesti vabaduse eest oleksid valmis oma eluga riskima ja meie eest surema eri rahvustest ja erineva usutunnistusega inimesed. Võimalik, et seda asjaolu peeti silmas võidusamba ideevõistluse tingimustes, mille järgi pidi mälestusmärk tähistama ühelt poolt Vabadussõda, kuid teisalt vabaduse ideed laiemalt, mis oleks mõistetav üle rahvuslike piiride ja identiteetide.
Eelistades kavandit, mis lahendas ühe ja ignoreeris teist ülesandepüstitust, tegi võistlusekomisjon ühtlasi valiku, mis määrab monumendi sümboolse tähendusruumi kitsamaks, kui see võinuks olla. Seda enam peaks olema tähelepanelik, et monumendist ei kujuneks lõpuks Eesti riigi jaoks negatiivne kapital.
Autori uurimisteemaks on psühholoogilised operatsioonid.
