Marek Jürgenson: Tallinn vajab rohkem asumiseltse
Kui naeratav ametnik võtab vastu vabaühenduse ettepanekute paketi, aga tagastab selle mõne aja pärast väitega, et ühtki kogukonna mõtet pole võimalik praktikas teostada, siis pole tegemist koostöö, vaid selle matkimisega.
Ent head tulemust pole loota ka siis, kui mõne seltsi ainus ülesanne on igal võimalusel tõestada linna- või riigiasutuse võimetust elulisi probleeme adekvaatselt lahendada, sest neis töötavad a priori mõtlemisvõimetud bürokraadid.
Reidi tee läks käest
Viimane halb näide on Reidi tee, mille puhul võib olukorra teravdamises süüdistada mõlemat osapoolt. Dialoog avalikkusega ja vabaühenduste projekteerimisprotsessi kaasamine oli algetapil ilmselgelt puudulik. See kujundas avalikkuse negatiivse suhtumise, mis muutus häälekaks linnavalitsuse süüdistamiseks.
Kuigi olukorda püüti kiiresti parandada, jäi kogu protsessile külge halb maik. Isegi pärast seda, kui majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud ja Taani ettevõtte COWI AS-i tehtud ekspertiisis ei leitud Reidi tee planeeringus suuri ja põhimõttelisi vigu, avaldatakse endiselt kriitilisi materjale ja projekti nurjunuks pidavaid seisukohti. Kindlasti oleks seda segadust võinud ära hoida.
Urbanistid Ralf-Martin Soe ja Rainer Kattel on toonud targa linna tunnustena esile kolm aspekti: avalike teenuste kättesaadavus ja digitaliseerimine, koostöö teiste linnadega ning kaasav valitsemine. Kui digiteenuste ja teenuste kättesaadavuse ning linnadevahelise koostööga sujub Tallinnas kõik suurepäraselt, siis kaasava valitsemise puhul pole võimalik nii optimistlikult väljenduda.
Vabaühendused peaksid loobuma ametnikes vaenlase nägemisest ja keskenduma koostöövõimaluste otsimisele. Ametnikud aga peaksid üheselt mõistma, et just vabaühenduste kaudu jõuab nendeni adekvaatne informatsioon tavakodanike soovidest ja hoiakutest.
Asumiseltsid on parim näide
Omavalitsuste ja vabaühenduste koostöö parim näide on asumiseltsid. Tallinnas tegutseb neid praegu u 20.
Aastaid tegutsenud seltsid on algsetest survegruppidest arenenud analüüsivaiks ja kompromisse otsivaiks kohalike esindusühinguiks. Hästi juhitud asumiseltsid ei taotle oma nõudmiste täielikku täitmist, vaid otsivad pigem ühisosa ja on parima tulemuse nimel valmis ka esialgsetest seisukohtadest taganema.
Kahjuks on suurtes elamuasumites, nagu Õismäe, Mustamäe ja Lasnamäe, jäänud asumiseltside osa tagasihoidlikuks. Lasnamäel on küll tekkinud initsiatiivgrupp, kes püüab kohalike huve esindada, ent 100 000 elanikuga linnaosa kohta on ühest vabaühendusest vähe. Haaberstis ja Mustamäel on elukohapõhiste asumiseltside loomine veel tulevikumuusika, ent loodan, et lähiajal need sünnivad.
