MAREK STRANDBERG: Kas augule on alternatiive?
Gruusiaski õpetame, kuidas arvuteid kasutada ja Gruusiast e-georgia teha. Kas ikka oleme sellised? Või oleme hoopis päkapikud: kui peenike pihus, siis lähme maa alla varandust kaevama, et rikkaks saada. See kõlab juba tõenäolisemalt. Põlevkivikaevandamist on himu laiendada – see on juba pidev soov. Naftahind on kõrgeks läinud ja konjunktuur võimaldaks meil siis põlevkivist naftalaadset ollust toota. Seda ostetavat. Soome lahes kurseerivatel laevadel on “kama kaks”, kui palju väävlirikast kütust nende tankides loksub, sest mingeid olulisi piiranguid sellele ei tehta. Nafta vajab vedamist ja laevad kütust. Kuigi – kümnete kilomeetrite kaugusel laevateedest ehitatakse korstnaile väävli- ja tolmufiltrid. Planeet on sama, kuid seadused sõltuvad endiselt geograafilistest koordinaatidest ja tegevusviisidest.
Fosforiidihõngulised plaanid
Fosforiiti Eestis ei kaevandata. Ei Maardus ega mujalgi. Mäletate, oli isegi fosforiidisõda, et seda ei sünniks. Peamine oht olevat ähvardanud just põhjavett. Nüüd on sealsamas Maardu kandis kaks ala, mille alt, nii mõnesaja meetri sügavuselt, saaks graniiti kaevandada. Seal on seda tervelt 60 meetri paksune kiht. See kõik on allpool neid maa-aluseid “mahuteid”, kus paikneb meie põhjavesi. Aga huvi kaevata on ju suur, sest nagu me kõik teame, on meil suur graniidivajadus. Küll killustikku, küll ilukive, küll mida veel pole Eesti turul piisavalt (muigega öeldes kuidugi). Seda kõike väidetavalt teadmis- ja õppimispõhise majandusega riigi turul, kus kohe-kohe peaks algama patenteerimiste ahelreaktsioon ning kuhu kohe-kohe peaks sündima küberpolitseinike ja -partisanide kasvulava ja mis kõik veel.
Järjekordne oluline auk on tulemas. Vaatamata sellele, et eelnevatest aukudest, põlevkivikasutusest nimelt, on järel küll paekivi, küll põlevkivituhka, küll poolkoksi. Neid aga ei tasuvat vedada, sest tee-ehituse jaoks lähedalt kivimurdudest killustikku toota olevat odavam. Seda põh-jusel, et mis tahes uue augu ja sealt võetava tooraine võtmine on liiga odav. Ressursikasutuse maksud ei stimuleeri juba olemasolevat mineraalset materjali arukalt ja läbimõeldult kasutama. Isegi siin oleme pigem usinad kaevurpäkapikud kui nutikas väikerahvas. Selmet leida lahendusi materjalikasutuse uuendustes, teeme aga järjekordse augu.
Graniidikaevandus 1000-hektarisel maa-alal, nagu seda praegu plaanitakse, võib kaevandajale anda sada või enamgi miljonit kuupmeetrit graniiti, seda kavandatava 20–30-aastase tegevusaja jooksul. Praegu pole see veel teada, kuid sellest võib tekkida ka tõsine risk meie seal kandi põhjaveevarudele. Ühe graniidikaevanduse osaniku, Anto Raukase arvates polevat veekihist probleemi, sest sellest läbi puurides olevat võimalik luua ajutine veepide, külmutades vee jääks. Nii olevat rajatud ka Leningradi metrood. Metroo, tõsi küll, annab miljonilinnale vähem nügimist ja korraldab ka siis nende miljonite asja. Peterburi, nagu teame, on üldse soole rajatud ja metroo ehitamisele ei olnud seal mingit muud alternatiivi kui viia linn näiteks mujale. Küsigem: kas meil on oma eestimaisele graniidile alternatiivi? Soomest toodav graniit näiteks? See on küll kallis, kuid avatud turu tingimustes ei kujuneks ju Eesti oma graniidigi hind mitu korda odavamaks kui lähikonnast saada oleval samalaadsel materjalil.
Küsima peame hoopis nii: kas tolle kaevanduse rajamiseks vajaliku ligi poole miljardi krooni kasutamiseks on alternatiive? Eesti majanduses on hankiva tegevuse osakaal niigi põhjendamatult suur. Alternatiivne küsimus pole mitte selles, et kui graniiti, põlevkivi või ka uraani Eestis kaevandada ei saa, siis mida saab. Asi on hoopis muus. Selles, kuidas saada lahti maad uuristavate rikkushimuste päkapikkude majandusmudelist. Küsimus on selles, mida teha, et mägede uuristamiseks valmis pandud rahapakid jõuaksid investeeringutena mujale. Mitte niivõrd kasvavate ja meist veel vaesemate riikide kasvavasse majandusse, kuivõrd just meie enda majanduse ümberkorraldamisse.
Naurustumise mudel
See, kas kapitalil on rahvus või mitte, sõltub kapitaliomanikust. Palju tõsisem küsimus kui graniidikaevanduse loomine ja selle keskkonnamõju hindamine on aga hoopis muus. Nimelt selles, et saavutada olukord, kus need, kes on valmis panustama pool miljardit krooni järjekordsesse maaurgitsemisettevõttesse, eelistaksid seda teha hoopis majandust ümberkorraldavates sektorites.
Maad urgitsevad ühiskonnad kipuvad ka kultuuriliselt ühekülgseks ja manduvad ning ega sellise maast lihtsalt võetud rikkusega riikides pole ka rahva tervis just hea. Naurul näiteks, väikesel Vaikses ookeanis oleval saarel, mille keskmest on üle saja aasta fosforiiti võetud, kolisid rikkad paarisajameetrisele rannaribale ja elasid seal oma mõõdukalt laiska ja mõõdukalt ülekaalulist ning tavatult suhkruhaiget elu. Raha tuli pikki aastaid lihtsalt koju kätte ja auk saare keskel aina suurenes.
Eesti ühiskonnas toimub majandustsükli muutus. Milleni see viib, sõltub loomulikult nii riigi asjakohasest poliitikast kui ka kapitaliomanike tahtest, kellel ju ometi on nii rahvus kui ka kultuuritaust. Nende valikutest sõltub paljuski, kas oleme rohkem Nauru nägu või mõnda muud nägu. Või hoopis näotud.
