Link kopeeritud!

MAREK STRANDBERG: Kivi põleb kulukalt

 (34)
MAREK STRANDBERG: Kivi põleb kulukalt
----

Marek Strandberg soovitab Eesti energeetika tulevikku kavandades võtta jõuliselt kasutusele uued, ka põlevkivienergia kasutamisel säästu võimaldavad tehnoloogiad.
Raiskamine on kultuuriline nähtus. Meie puhul siin isegi omapära, võimalik Eesti märk. Mis muu kui raiskamine on asjaolu, et sama hulga rikkuse loomiseks kulutatakse Eestis ligi neli korda rohkem energiat kui Euroopa Liidus keskmiselt. Taanlastega võrreldes on see vahe kümnekordne.

Miski meie elukeskkonnas näib olevat ehe anti-Sampo. Mitte rikkuse allikas, vaid endasse varandust imev must auk, milleks on kasutatavad energiatehnoloogiad ja hoiakud kultuuris ning sellest tulenev elukeskkonna raiskav ülesehitus. Euroopas on meiesarnaseid raiskajaid veelgi, meie lähimad lõunanaabrid kasvõi, aga see ei tohiks olla eneseõigustuseks.

Müüa, et tarbida. Energiatootmise ja -tarbimise vahel on vastastikuselt võimendav seos. Tundub olevat hea, kui õnnestub müüa aina rohkem energiat, et katta aina suurenevaid tarbimisvajadusi. See on ka mootor, mis tekitab tuumajaamahimu. Raskete aatomituumade lagunemisele üles ehitatud reaktor ei tekita tõepoolest ohtralt kritiseeritud kasvuhoonegaase, kuid ohud on muud. Radioaktiivsed tuum-kütuse jäätmed tuleb kuhugi ära paigutada ja sama teed peavad minema ka mõnikümmend aastat töötanud reaktoridetailid. Kui tuumajaam peaks sattuma Eesti ühiskonda, võib ette kujutada, kuidas Toompea peldiku ja Vabaduse puiesteega kätt proovinud insenerametnikud toimetama asuvad.

On raske öelda, kas inimeste liigne tarbimine põhjustab ilma soojenemist või sunnib kliimamuutus inimesi rohkem tarbima. Igal juhul tuleb inimtekkeline keskkond mahutada piiridesse, mida ökosüsteem parasjagu võimaldab. Küsimus on tehnoloogiate sellises valikus, mis meie kultuuripilti sassi ei lööks.

Raiskamise umbteelt saab välja vaid tehnoloogiaid vahetades. Ma ei usu, et vähemraiskav tulevik Eestis võiks tekkida pelgalt veenmise ja harimise kaudu. Ebamäärased üleskutsed säästmisele ja jätkusuutlikkusele jäävad paratamatult õhuvõnkumisteks, kui pole näiteid, praktilisi rakendusi ega seadusi, mis nõuaksid mitteraiskavaid lahendusi. XX sajand on inimesest teinud küberneetilise olendi, kelle käitumine sõltub tehnoloogiate omapärast, millega kokku puututakse. Seetõttu muudaks tehnoloogiamuutus rahva tarbimiskäitumist. Eeskuju õpetaks ja põlvkonna või paari jooksul oleks arusaam aineringest ja sellesse äramahtumise vajadusest alusteadmine, nagu seda on praegu lääne ühiskonna arusaam inimõigustest.

Rikastada põlevkivi. Kui vereringe olemust ja ülesehitust suudab otsustaja veel kuidagi meelde tuletada, siis süsinikuringe põhimõtete meeldetuletamine on paljudele üle jõu käiv pingutus. Mõlemad protsessid on aga inimesele ühtmoodi olulised. Et põlevkivi võiks pidada rahvuslikuks rikkuseks, mitte Eesti Põlevkivi või Eesti Energia rikkuseks, oleks möödapääsmatu seda rikastada. Tehnoloogia, mis tõstaks põlevaine sisalduse praeguselt 30 protsendilt umbes 80-90 protsendini, ja seda sündsate kulutustega, paneks küll Eesti Energiat nägu krimpsutama, kuid looks olukorra, kus energia hajatootmist (nii soojuse kui elektri tootmist) saaks looma hakata ka kohaliku, ilmastikust ja saagikusest sõltumatu kütteaine baasil. See oleks majanduslik võti ka gaasi ja küttevedelike impordi vähendamiseks.

Pealegi oleks selline kütus kindlasti põletatav või gaasistatav koos kasvavate kütteainetega nagu puit, hein, põhk, märg-alataimed. Ka energeetiliste taimede põllumajanduslik kasvatamine on kindlasti liigilist mitmekülgsust toetavam kui väheste põllukultuuride intensiivkasvatamine. Põlevkivi hajali kasutamine annaks meile reaalse võimaluse lahti saada sellest tohutust energiakaost, mis tekib ühte Eesti otsa rajatud jõujaamas soojuse taevasselennutamisel. Tõsi, selline tehnoloogiavahetus seaks kahtluse alla miljardite kroonide eest tehtavaid renoveerimistöid põlevkivikateldes. Aga eks kahtlased ole nad selletagi.

Meile meeldib pigem uskuda, et homme ehitatakse esimene töötav termotuumajõujaam, kui märgata tehnoloogiate edenemist kütuselementide ja valgust elektriks muundavate fotoelementide valdkonnas. On vaid tahte küsimus, et tulla 20-aastases perspektiivis toime kordi väiksema põlevkivikogusega ning toota puuduolev energia tuulest, lainetest, biomassist ja päikesevalgusest. Loodetavalt oleks ka seda energiat kokku vaja pigem vähem, kui muudki tarbimistehnoloogiad on selleks ajaks sobilikuks sätitud.

Loe veel

Säästva ühiskonna arengu-kava. Eesti energeetika arengukava on tegelikult säästva ühiskonna arengukava ehk jõuline säästu võimaldavate tehnoloogiate kasutussevõtt ehituses, põllumajanduses, töökorralduses ja jäätmemajanduses. Ressursside kokkuhoid viib igal juhul majandusliku edenemiseni. Mida säästvamalt ressurssidega toime tulla, seda rohkem vara ühiskonnas tekib, kui tahta sellise mõõdupuu alusel edu hinnata-võrrelda. Aga kindlasti pole olukord vastupidine, et suurema varatekke puhul paistaks senine raiskamine vähem silma.

Siiski on eestlaste lähimineviku majandusmütoloogia üles ehitatud just enneolematule äkk-edule. Tuletagem meelde infotehnoloogia ja geeniime kuulutamist, Eesti Märgi võlujõu mantrat ning uue presidendi Vene väravate avamise juttu. Kogu see rivi on ühtmoodi jõuetu, et tekitada loodetud ja katsutavat edu. Aga ilmselt on paljudel otsustajatel keeruline näha edenemist, mis on kulutuste ja raiskamise kärpimise taga. Ju pole see edu niivõrd otsustajate ihu ligi.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare