MAREK STRANDBERG: Kus need miinid siis on?
Ühtpidi sellest ilmingust, kui lihtsalt on Vene propaganda mustkunstnikud suutelised Eesti Vabariigi haridusministrile selgeks tegema, et tegelikult elavadki küülikud kübaras ja tekivad kindlapeale sinna poetatud siidrätikutest. Jube! Sellistele võib ju mida tahes selgeks teha.
Polnuks Mailis Repsi üllatust Suure Vene Ime üle Marimaal (teadupoolest kiitis ta süüdimatult Vene võimude tublit tööd mari keele ja kultuuri edendamisel ning kritiseeris Eesti meedia ekslikkust meie keelehõimlaste olukorra tutvustamisel), võtnuks ma ehk Eesti Päevalehes eelmisel neljapäeval ilmunud Veronika Valgu sajatust miinisadama osas kah rahulikumalt. Aga sellestki loost kumas tervikpildi puudumine, nagu ka tolle õnnetu repsimise puhul. Eks mustkunstiga ole ikka nii, et trikitegija varjab vaatajate eest tervikpilti ja sellest tekibki illusioon. Illusioon, mida selle nägijad siis vaimustunult edasi räägivad.
Uusi sõjandusteoreetikuid
Veronika Valgu kirjutatust kumav mure paistab olevat ju igati siiras (nagu ka paljudel teistel samast asjast pajatavatel olenditelgi, Paltsust linnapeal näiteks): kui Tallinna lähedal või suisa selle sees on nn sõjasadam, on see oht linnale ja selle elanikele, meri jääb rahvale avamata, sõja korral hakatakse kohe sadamat ja selle lähedal olevat vanalinna pommitama...
Oma kirjutises ka sõjateoreetikuna esineva Valgu jutust võib välja lugeda ka, et venelased pommitasid Teise ilmasõja aegu Tallinna paljuski selle tõttu, et siin oli miinisadam. Kas samal põhjusel tehti maatasa ka Narva linn? Mis sadam küll selle linna läheduses oli?
Samast Valgu artiklist loeme ka strateegilisi soovitusi: Eesti sõjasadam võiks olla kas Haral (endine N Liidu allveelaevade vahebaas, kus neid demagneediti ja mujale luurele saatmiseks sobiva magnetväljaga varustati, nii et neid magnetomeetrite abil avastada ei õnnestunud) või Paldiskis. Head sügavad sadamad mõlemad. Ikka hea koht, kuhu meie kaitsealaseid liitlasi kutsuda (nagu Valk soovitab) ja kuhu ka meie vastu huvi tundval riigil on allveeaparaatidega hea sügav ligipääs. Nad on neid teid mööda ju aastakümneid ennegi liikunud!
Meie austusväärsetel linnavalitsejatel on olnud võimalik merepiiri avada juba viimased 11 aastat. Sealtpeale, kui merepiiri sulgejad siitmailt oma sõjatehnikaga minema kolisid. Selle asemel on merepiirile kerkinud suurpoode ja muud risu, nagu näiteks mere ääres kulgevaid mitmerealisi sõiduteid ja kõiksugu linnamajanduslikku uuendust. On vist aeg hakata aru saama, et Tallinnas elavad autod ja nende omanikud, mitte inimesed. Asfalt ja betoon domineerivad roheluse ees ja linna keskmesse kuhjatakse aina enam majakobaraid, tirides elukvaliteeti ikka allapoole.
Risustatud merevaade
Iga järjekordne Tallinna etteotsa sattuv mittetallinlasest linnapea asub kibekähku realiseerima oma arvatavat kujutelma linnast: kõrghooned, laiad mitmerealised autoteed, kihav sebimine jne, jne. Millal küll saame põlislinlasest linnajuhi, kel ehk parem tervikpildinägemus linnast kui elu-, mitte sebimiskeskkonnast?
Ah jaa... see julgeolekuline mure on tegelikult ka mul. Järjest liigub Tallinna kesklinnast läbi või seisab seal kümneid tuhandeid tonne kemikaale ja kütuseid, mille plahvatama panekuks pole vaja vaenlase pommilennukeid. Nende kokkukuhjatud tsiviilmiinidega juhtuv pühiks kindlasti veerandi või kolmandiku linnast. Miinisadama miinisarnasus, mida Valk pelgab, on selle kõrval köömes. Ent neid miine ei tavatseta kahjuks nimetada mitte miinideks ega miinirongideks, vaid tegu on meie majanduse üheks mootoriks peetava transiitkaubandusega. See aga toimib kõigi tallinlaste jaoks füüsilise miinina rohkem kui ülemüstifitseeritud miinisadam. Eks transiit ole tegelikult paras majandusmiin, mille sütik on meist ida poolt juhitav, aga see on juba eraldi teema.
Aga korralikku ja toimivat sõjasadamat vajame me ehk kiiremini, kui kujutledagi oskame. Seda just seetõttu, et ajaloost tuttavlikke märke idapoolsete propagandamustkunstnike tegevusest kerkib meie ette aina sagedamini.
