Link kopeeritud!

MAREK STRANDBERG: Majandus õgib oma lapsi

 (95)
MAREK STRANDBERG: Majandus õgib oma lapsi
----

Keskkonnatehnoloog Marek Strandberg näitab sõnas ja pildis, riiklikult õhutatud ostuhimu hävitavat mõju Eesti arengule.

Terav nuga lõikab majaperemehe reiest järjekordse lihatüki. Ega sealt palju võtta ei olegi, armide vahelt välgub juba valget luud. Aga pole parata, lapsed tahavad süüa ja karutlikoorte aeg on otsas. See tüüpiline Eesti pere katab toidulaua sisetarbimisega, võttes liha ainult omadelt.

Igale näljasele leidub sageli kusagil toitu. Näljaste hulk on reguleeritud toidu hulgaga ning ka näljane võib sageli osutuda kellegi toiduks. Esmasegi toidu hulk on määratud kasutatava päikeseenergia hulgaga. Loodusvaatlejale on selline tasakaalumehhanismide olemus selge, see on konkurents ja üksteisele olemisvõimaluste pakkumine. Tarvitseb millelgi omavahel seotud ahelates muutuda, kui tulemuseks on tasakaalutu vohamine ning sellele järgnev kadu. Nii tekib võimalusi teistele liikidele, kohanemisvõimetud hävivad.

Ootame võimatut. Üldised tasakaalureeglid toimivad nii looduses kui inimese loodud majanduskeskkonnas. Tugevaim mänguväli on pakkumise ja nõudluse telgedega piiratud plats, millel liikumine justkui määravatki ette enamuse inimeste otsustest ning majandustahtest.

Kui looduslikud ning väljamõeldud tehiskeskkonnast mõjutamata liigid aduvad saadaval oleva ressursi hulka, siis läänelikus olemismudelis kulgev inimteadvus kuvab enesele tulevikus pidevalt kasvavat ressurssi. Eestis seob see vohavalt kasvava sisetarbimise ning sellest tuleneva majanduskasvu. Viie aastaga on eraisikute laenukoormus suurenenud absoluutskaalas ligi 7 korda ja küünib tänaseks üle 11 miljardi krooni. On riike, kus sedalaadi laenud moodustavad veel suurema osa sisetarbimise kogumahust. Meil olla see “vaid viiendik” kogu sisetarbimise mahust ning kasvuruumi küllaga. Seda tingimusel, kui meie eksport ka nende laenude tasumisperioodil ikka jätkuvalt kasvab. Pealegi on inimesele loomuomane arvata, et tulevikus on olud etemad kui täna.

Vaid üksikute riikide suhtarvude võrdlemine Eesti samade näitajatega ei anna meile selget pilti meie asukohast arenguruumis ega ka arengusuunast või võimalustest. Kõiki seoseid arvesse võtmata tervikpilti ei teki.

Meistritiitel ei paista. Eesti tarbimismaastikul toimub enesesöömise algfaas. Lubame endale kulutamisvõimalusi, hoides silmapiiril Lääne-Euroopa või Ameerika vastavaid kulutamis-ja laenamisindekseid. Aga meie majandusprotsess on hoopis vähetõhusam. Eestlaste võime toota rahvuslikku rikkust inimese kohta jääb Euroopa Liidu keskmisele alla umbes kuus korda. See võiks meid tagasihoidlikkusele kutsuda. Importi paisutava kulutamise asemel peame suurendama hoopis oma kogumis- ning investeerimisvõimet.

Teine põhjus, miks me end niipea veel majanduse maailmameistrite hulka lugeda ei saa, on Eesti ääretult kõrge energeetiline intensiivsus – 1 euro loomiseks sisemajanduse kogutoodanguna kulub meil pea 7 vatt-tundi energiat. See on kordi rohkem kui Euroopas energia laristamisega kuulsas Norras. Nemad on selle pärast mures ja kulutavad mõtte- ja rahaväge energiakulutuste vähendamiseks. Meie mitte. Euroopa Liit kuulutas Romano Prodi isikus möödunud nädalal välja vesinikuenergiale ülemineku alguse. Meie toetume jätkuvalt põlevkivile uskudes, et sõda ei tule ja nafta hind langeb.

Tarbetu tarbimiskultuur. Kokkuhoid edu alusena on Eesti poliitilisele kultuurile võõras. Tarbimises nähakse juba kultuurilist väärtust. Üha uusi ruutmeetreid ehitav kaubandus arvestab, et rahvuskultuuri kese nihkubki supermarketitesse.

Väga raske on uskuda, et kulude kokkuhoiule ning efektiivsusele orienteeritud eraettevõtlus suudaks pikalt vastu pidada oludes, kus avalik võim nii riigi kui omavalitsuste tasemel loob energia-, keskkonna- ning rahakulu kasvatavat infrastruktuuri. Avaliku sektori priiskamine ergutab eratarbimist, mille kasv loob omakorda soodsat pinnast raha juurde laenamiseks. Lootuses, et eksport kulgeb kiires tõusujoones. Nii on asjad siiani kulgenud ja teenuste väljavedu toimunud ägedamalt kaupade omast. Kuidas edeneb meie turismi või transiidimajandus, sõltub oluliselt riigi näost. Raiskamist soodustav riik võib panna meisse eelistavalt suhtuvad partnerid selga keerama.

Loe veel

Sisetarbimise eneseõgimise näide lähiajaloost on 1980. aastate Soome, kus kinnisvara pidevat väärtustamist kuulutanud mantra muutus vaba raha pumbaks ning tarbimispidu lõppes õige ruttu majandusliku pidurdumise ning madalseisuga.

Napoleoni vägedega sõdinud Ühendatud Kuningriik laenas end sõjapidamiseks vajaliku soetamiseks krahhi ääreni täis. Brittidel läks Napoleoniga paremini kui soomlastel kinnisvarabuumiga – Püha Helena saarele pagendatud kurja juur avas saareriigile ukse õitsvasse sajandisse.

Kuhu ja kuidas pagendada Eesti raiskamise mootorid? Kui seda teha ei õnnestu, hakkame nägema aina rohkem armilisi kaasmaalasi – eks enese ihust lõigatud palakestest elamine olegi raske arengutee.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare