MAREK STRANDBERG: Mängud nähtamatu tulega
Kas muundatud geenidega toit on mürgine? Kui neisse taimedesse siirdatud geen ei pane taime sünteesima just mingit inimesele ohtlikku toksiini, siis kindlasti mitte.
Biokeemilise geenimuunduse tulemusena kiiremini kopsakamaks kasvava taime või looma valgud, rasvad ja süsivesikud võiksid olla enam-vähem sama ohutult manustatavad kui muudest taimedest pärinev toitki.
Mind on sageli hämmastanud, millise lolli järjekindlusega räägivad nii geenmuundatud organisme (GMO) propageerivad äritegelased, ametnikud ja insenerid just sellest, et need taimed pole ju mürgised. Kas keegi oponentidest on seda viimasel ajal väitnud? Ei ole.
Miks miljonid inimesed maailmas on siiski GMO-de suhtes kriitilised? Eesti keeles on Mart Saarma soovitanud kasutada geenimanipulatsiooni asemel sõna täppisaretus. Kui täpne see aretustegevus aga ilmapildi terviklikkuse mõttes on?
Kuigi maailma intellektuaalse omandi kaitstust reguleerivad seadused ei võimalda elusorganismide ega ka teaduslike avastuste kaitsmist patentidega, on seadusmanipulatsioonidega suudetud geneetilisest koodist luua tähelepanuväärne erand. Näiteks arvatavalt rinnavähki põhjustava geeni koodi teadmine pole mitte teaduslik avastus, vaid hoopis kellelegi kuuluv intellektuaalne omand. Patendi omanik kontrollib ka diagnostikat ja ravi.
Euroopa patendiamet väljastas Myriad Geneticsile 2001. aastal patendi, millega on nende omand BRCA1-nimelise (rinnavähki eeldatavalt põhjustava) geeni kood. Myriad sai geenikoodi omanikuks, sest eraldas kõnealuse geeni inimorganismist ja patendikaitse puudutab nii geeni, selle poolt kodeeritud valke kui ka ravimeetodeid, mille aluseks on teadmised geeni toimimise kohta.
Tavaarusaam nimetaks sellise geeni eraldamist avastuseks. Ainus, mida terve mõistus võimaldab patenteeritavaks nimetada, on meetod (ning vahendid), mil moel konkreetne või seda tüüpi geen on eraldatav ja selle funktsioon identifitseeritav.
Kui keegi üritaks patenteerida näiteks ratast, et kontrollida kõiki pöörlevate osadega masinaid maailmas, saadetaks ta mis tahes maa patendiameti ukse tagant viisakalt omadele radadele.
Geeniinseneride lemmikväide täppisaretatud liikide kohta on, et kõik geenid, mida muundatakse, on loodusliku päritoluga, ning kõik DNA ahela lülid on samuti looduslikud. Järelikult ei tohiks nende kombineerimine põhjustada ka midagi ohtlikku.
Kui see ka oleks nii, ei võimaldaks see väide ühtki loodud geneetilist tehisstruktuuri pidada inimese omaks intellektuaalse omandi mõttes: alati eksisteerib tõenäosus, et tehislikult loodud geenikombinatsiooni leidub ka looduses. Järelikult on tegemist avastuse, mitte leiutisega. Auto- turvavöö on tehiskeskkonna osa ja inimese looming, mistõttu selle patenteeritavus pole kaheldav. Looduses pole puud, mis kasvataks turvavöösid.
Täppisaretatud liikide ohtlikkus ei avaldu nende võimalikus mürgisuses, vaid eelkõige nende suhetes teiste liikidega. Katseliselt on kindlaks tehtud, et muundatud geenid võivad taime õietolmuteradega või seemnetega kanduda kilomeetrite kaugusele ning muutuda seal lähedaste liikide geneetilise koodi osaks.
Looduslikus ökosüsteemis omandab suurenenud vastupanuvõime haigustele (ja ka lagundavatele organismidele) sootuks teise tähenduse: liiga vastupidavaks osutunud taimed ei taga vajalikul ajal oma lagunemisega sööki toitumisahela järgmistele osalistele. Ökosüsteemis põhjustab oodatud toidu mittesaabumine või selle omaduste järsk muutus parasjagu segadust.
Just sellise segaduse vältimine, eelkõige süvatagajärgede teadmatuse tõttu, on põhjus, miks ollakse täppisaretatud organismide kasutamise vastu.
Samal põhjusel paljud inimesed maailmas protestivad geneetiliselt muundatud taimede või loomade laia majandusliku kasutuse vastu. Majandusliku ökoloogilise ahela tõttu peab tarbitavatele toiduainetele olema märgitud, kas tegemist on täppisaretatud taimede valke, rasvu või süsivesikuid sisaldava toiduga või mitte. On tarbija asi otsustada ka selle üle, kas tema otsused mõjutavad ökosüsteemi võimalikke tasakaale või mitte.
Täppisaretatud kultuuride vastaste pidamine teaduse vaenlasteks oleks sattumine majandusliku demagoogia ohvriks. Teadus ei tähenda automaatselt, et iga avastatud asi peaks kohe olema ka laialt ja tehnoloogiliselt kasutatav. Teaduse ja tehnoloogia areng kattuvad paljus, kuid tegemist pole ühe ja samaga. Et taibata geenide rolli eluslooduses, ei pea tegema eksperimente kogu eluslooduses või ulatuses, mis võiks elusloodust märkimisväärselt kahjustada. Praegune täppisaretatud organismide lai majanduslik kasutamine on vastutustundetu eksperiment.
Enamgi veel – meelevaldselt tõlgendatavad ning vastavat ärivalda toetava lobby-tegevuse tulemusena nihestatud patendiseadused toetavad elu muutmist omandiks. Sellist majanduslik-tehnoloogilist hoiakut on hakatud kutsuma biopiraatluseks. Milleks muuks saab nimetada võõra vägivaldset omandamist? Inimene ei ole ju ei kõige elava looja (tekitaja), ammugi mitte garanteeritult ainus eluvorm, kellel on voli otsustada kõikide muude elavate olendite olemuse ja suhete üle.
Uuringud näitavad, et täppisaretatud kultuuride kasutamine põllumajanduses võib kujuneda oodatust kallimaks. Seda juhul, kui neid hakatakse kasutama valdavalt. Tulemuseks on, et mahepõllumajandus sattub sortide segunemise tõttu löögi alla ning juhul, kui täppisaretatud taimede seemneid ei tohi üldse või tohib vaid suurte patendiomanikupoolsete piirangutega paljundada, suureneksid põllupidaja kulutused märkimisväärselt.
Sageli esinevad argumendid täppisaretuse kasuks on nende suurem tootlikkus või inimesele kasulike komponentide suurem sisaldus. Samas vähendab täppisaretatud kultuuridega intensiivpõllumajandus jätkuvalt mulla huumusesisaldust. Mahepõllumajanduse meetodite rakendamisel võib küll saagikus väheneda (keskmiselt 10%), kuid suurem hulk toidutaimi ning loomulike aineringemehhanismide kasutamine säilitab mulla struktuuri.
Ja mis kasu on kiirelt kopsakaks kasvavast põllukultuurist intensiivpõllumajanduslikus tootmises, kui selle oluline eeldus – muld – kaotab sellesama intensiivsuse tõttu oma viljakuse kiiremini kui geeniinsenerid viljakehi kosutavad?
Täppisaretiste laiem kasutus aga halvab teisegi põllumajanduse jätkusuutlikkuse alustala: õiguse oma põllul kasvanud taimede külvamiseks neilt saadud seemnetest või oma loomade järglastega karja uuendamise.
Üks meretagune näide: Monsantole kuulub Euroopa patent nr 546090 modifitseeritud genoomiga taimedele, mis taluvad Monsanto enda toodetavat herbitsiidi Roundup. Kaitstud on spetsiifilist ensüümi kodeeriv geen, mis võib olla siirdatud nii sojataime, aga ka nisusse, riisi, puuvilla, suhkrupeeti, rapsi, linasse, päevalille, kartulisse, tubakasse, tomatisse, lutserni, paplisse, mändi, õunapuusse ja viinamarja. Patent kaitseb ka vastava modifitseeritud geeniga taimede külvi. Herbitsiiditaluvus võimaldab mugavat umbrohutõrjet, kui kasvatatavaks põllukultuuriks on selle kemikaali suhtes tundetu taim.
USA-s külvavad põllupidajad Monsanto kaitstud geeniga modifitseeritud sojauba ning peavad selleks sõlmima lepingu Monsantoga. Leppe kohaselt annavad nad Monsantole õiguse inspekteerida põlde lepingujärgse kolme aasta jooksul ning kohustuvad kasutama Monsanto toodetud taimemürki Roundup. Selle reegli vastu eksinud kaotavad õiguse külvata omaenese põllult korjatud seemneid. Patendiõiguse rikkumise tõttu on Monsanto juba alustanud ridamisi kohtuasju põllumeeste vastu nii USA-s kui ka Kanadas.
Nõukogude põllumajanduse külvivolinikud põldudel on küll kadunud, kuid GMO-de maaletoomise järel võib ennustada patendivolinike ning autorikaitsega tegelevate advokaatide ning ametnike ägenevat sebimist mullakamara ümber. Kõik peab olema tasakaalus: ning irooniliselt asendub liigirikkus põldudel ametnike ja ametikohtade rohkusega bürokraatlikus ning õiguslikus masinavärgis.
Teisalt, tundlikuma ökoeetilise närviga bioloogid Stuart Newman ja Jeremy Rifkin esitasid juba 1998 aastal USA patendiametile taotluse inimese ja looma embrüorakkude segamisest saadava kimääri kaitsmiseks. See on praegu tehtavatest geenikatsetest samm veelgi jõhkramate manipulatsioonide suunas. Kui patenti ei anta, loob see pretsedendi keelduda ka teistest evolutsioonikiirenduse ilmingute kaitsmisest. Kui patent aga väljastatakse, lubavad Newman ja Rifkin selle kasutamise igal juhul keelata. Selleks, et vältida majandusreeglite muutumist evolutsioonimehhanismi osaks.
Tänapäeva keemiateaduse üks alusepanija Justus Liebig oli muu hulgas ka agrokeemia rajaja. Ta taipas küll 19. sajandi keskpaigas mineraalainete tähendust taimekasvule, aga arvas, et õhulämmastikku taimedele jätkub, kuid vaja oleks enam kaaliumit ja fosforit. Et vesi mullast väetisaineid välja ei peseks, soovitas Liebig toota vähelahustuvaid fosfori- ja kaaliumiühendeid. Liebigi patentväetis ei andnud aga mingit kasvuefekti. Õiged eeldused võivad anda sootuks mittetoimivaid järeldusi. Tegelikult andis kasvuefekti hoopis lahustuvate ja lämmastikku sisaldavate mineraalväetiste põllule puistamine. Tänaseks on aga ka selgeks saanud, et liigne põldude väetamine ning niisutamine viivad paratamatult mullaviljakuse languseni.
Veel üks vastuolu: geenimuundamise majanduslikest ahvatlustest lummatud meistrimehed unustavad pärilikkusel ja muutlikkusel põhineva evolutsioonimehhanismi. Kui inimene asub oma majandusliku kasu nimel muutma muutlikkuse olemust ning statistilist jaotumist, ei pruugi see paljudele teistele organismidele “meeldida”. Milline peaks olema globaalne lepe, millega sundida karu, jänest või bakterit nautima rahalist kasumit? Nii raha kui ka kasum on inimese loodud tehiskeskkonna ilmingud ning ei saa ega tohigi olla bioloogiliste protsesside tagasisideahela osad. Tunduks ju jaburana, kui peale elu otsitaks universumist ka raha ja aktsiaid kui elu olulisi komponente.
On ilmselt vara nimetada praegu harrastatavat transgeensete organismide tootmist biokeemiliste vahenditega täppisaretuseks. Tee täppisaretuseni on ehk alles alanud. Täppisaretus peaks kindlasti sisaldama muundatud kultuuride tähendust ökosüsteemis. Ja mis peamine, lahendamist nõuab eetiline küsimus: kas elu või selle oluline osa geneetilise koodi näol saab ikka olla kellegi eraomand?
Meile ikka meeldib kellegi moodi olla. Miks sedapuhku ei võiks olla näiteks Austria moodi? Seal on nii GMO-de kasutamine majanduslikuks tegevuseks kui ka tuumaenergeetika eelkõige just ökoloogilistel ning eetilistel kaalutlustel keelatud. Seda pärast põhjalikku ühiskondlikku diskussiooni. Kui meil ei sobi pimesi Austriat jälgides end samal moel piirata, võiksime vähemalt sellise ühiskondliku dispuudi maha pidada. Tuleviku mõttes on tegemist igal juhul olulisema asjaga kui skolastilise aruteluga selle üle, mitu Eestit paikneb Soome lahe lõunakaldal oleval maalapil ning mitu presidenti ja kuidas valitult peaksid neid riike valitsema.
