Mõttetu, selge riigiõigusliku sisuta IME ergutas aga rahvast mõistma iseolemise sisu ja tähendust. Eks IME-gi loomisel uskusid sellega seotud ja seda toetavad inimesed IME enam-vähem sõnasõnalist realiseeritavust. Kohatu ja sisutu IME plaan oma kirjapandud kujul õnneks ei realiseerunud. Muundkultuuridega (tuntud ka GM-taimedena) on sama lugu. Tänaseks pole nad pakkunud ning poleks saanudki pakkuda lubatud hüvesid ja majanduslikku õitsengut, vaid ennekõike arutamist selle üle, milline on sellise tehnoloogiavaliku mõte ja võimalik hind.

Parem liha kui protaato

Mõttetud asjad on kasutud. Mis siis, et majanduslik liberalism sallib ka neid, kes elektriga kõhuväristajaid telepoodidest kasutusse nõiuvad. Turustamise põhireegel on mõelda välja vajadus, selgitada inimestele selle vajaduse olemust ja olulisust ning suunata (sundida) tarbija (inimene) loodud vajaduse rahuldamise teele.

Tühja-tähja kasutamine pole meile Eestis loomupärane. Vähemasti ei lähe see kokku meie põlisrahva ja talupojatarkusele toetuva rahva kuvandiga. Tühi-tähi, millel puudub mõte, on mitte ainult kasutu, vaid suisa kahjulik. Kahjulik, näidates põhjendamatute ja sisutute asjade õigust olemas olla ja veel äraelamistki võimaldada.

Selles on ka geneetiliselt muundatud organismide kasutamise traagika. Kasutajale on nende vajalikkust sama raske põhjendada nagu turvateraga ninakarvade trimmeri oma. Seda enam, et näiteks ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) on võtnud seisukoha, et hiljemalt aastaks 2030 on toiduprobleem (näljahäda) maailmas lahendatav söödavate taimede liigirikkuse avardamise ja agrotehniliste võtete täiustamise teel. Näljahädad ja toidu ebavõrdne jaotumine maailmas tulenevad tõenäoliselt hoopis kaubanduslike ja rahaliste suhete omapärast ja pingestatusest, mitte inimeste erinevusest maa- kera eri paigus.

Kagu-Aasia riikides on sagenenud A-vitamiini puudusest tingitud tervisehädad. Olukorra on põhjustanud turunõudlus, mis dikteerib ainult riisikasvatusele orienteerumise ning toidulaua ühekülgsuse. Tekkinud majandusharjumust üritatakse nüüd “ravida” uute taimeliinidega, milles geeniinsenerid on liitnud erisuguste taimede omadused. A-vitamiini puuduse leevendamiseks on ehitatud seda sünteesima õpetatud nn kuldne riis. Kas poleks loomulikum lahendus hoopis majandussuhete säärane ümberkorraldamine, et turg soosiks toidutaimede mitmekesisust, nii et inimene vajaliku vitamiinikoguse loomulikul teel kätte saaks? Sama lugu on Aasia riikides ka valgupuudusega, mida üritatakse tohterdada valgukartuli – protaatoga. Protaatost parem oleks aga ilmselt looma- ja taimekasvatuse tasakaalu taastamine.

Muld läheb, raha tuleb

Põllumajanduse intensiivsus koormab Maa ökosüsteemi. Eelkõige muidugi mulda. Kui põllumajandustehnoloogiad pole orienteeritud mullastruktuuri säilitamisele, siis loome huumusekaoga paratamatult enestele uue ökoloogilise probleemi. Küünikutele on see loomulikult järjekordne väljakutse ning uute majandusvõimaluste terendus. Iga kilo koristatud vilja kohta kaob 4-8 kilogrammi mulda. Järelikult kui kaotada huumus, siis saab müüa toidutootjatele järjekordseid patenteeritud abivahendeid.

Seetõttu ei kaogi väited, et muundkultuuride kasutamine vähendab kemikaalide kasutamist põllumajanduses, kusjuures endisest tõhusamalt eraldatakse sikud lammastest ehk “kasulik” “kahjulikust”. Ettekujutus, nagu muudaks muundkultuurid põllumajandust mahedamaks, on kas silmakirjalik või tuleb mahepõllumajanduse olemuse väärmõistmisest. Muundkultuurid vähendavad põllumajanduses kasutatavate liikide bioloogilist mitmekesisust ja kui see ajutiselt ongi inimesele “kasulik”, siis keskkonnale tervikuna kindlasti mitte. Ka muld pole maas vedelev must ja vettimav puru, vaid terviksüsteem, mille taasmoodustumine võtab hävingu järel sadu aastaid, piirkonniti ehk isegi tuhat aastat.

Ainus selge põhjus, miks muundkultuure kasutama kiputakse, on asjaolu, et nende loomiseks kulutatud summad ootavad tagasiteenimist. Ainuüksi geneetiliselt muundatud maisiliine on patenteeritud üle 300. Igaühe loomiseks on ju kulutatud kümneid miljoneid kroone. Kuidas kulutatud? Nii, nagu progressi puhul ikka: müügimeeste jutt algas sellest, kui paljulubav on taimede pärilikkusaine piiramatu muutmine. Sellele järgnes rahapaigutajate maksetega kinnitatud vaimustus. Aga ega maksjad polnud siis heategijad.

Kannatamise aeg sai mööda ja rahareeglite järgi tuligi kasumilõikusele minna. Tänaseks on maakera 8,6 miljardist hektarist viljakandvast maast põllumajanduslikus kasutuses 1,4 miljardit, millest omakorda muundkultuure kasvatatakse ligi 70 miljonil hektaril. Vaja oleks aga veel, sest muidu läheb investeeringu tasuvusaeg liiga pikaks.

Pange tähele: ka globaalne veeäri püüab haarata kontrolli alla joogikõlbliku vee kaubanduslikke suhteid, kuna vesi on “kaup”, mis tekitab naftaga vähemalt võrdses ulatuses poliitilisi ning majanduslikke pingeid ja huvisid.

Ürgvabaduse hukkamine

Selle eluäri (muundkultuurid tekitavad eluslooduses uut tüüpi omandisuhteid), millele juba viimased 20 aastat suurt tulevikku lubatakse, olemuslik sisu on vajadus ja võime väärata põllupidajate muistset õigust vabalt oma põldudel seemneid ja mugulaid paljundada. Muundkultuuri geneetilist omapära kaitstakse patendiga ja selle omanik käitub nagu tarkvaraloojagi: kehtestab reeglid oma omandiga ümberkäimiseks. Kindlasti ei toeta need reeglid taimede vaba paljundamist, kui kord on juba muundkultuur soetatud. GMO farmer peab järgima taimeliini omaniku täpseid juhtnööre, näiteks teatud taimemürkide suhtes tundetuks muudetud põllumajandustaimedele lisaks peab ta samade omanike käest ostma kindla kaubamärgiga ning kindlas koguses taimemürke. Seda vältides kaotab ta õigused seemne omandamiseks ning peab arvestama ka kahjutasudega.

Majanduse seisukohalt on see selge majanduskasv. Põllupidaja seisukohalt täiesti uus majandusharjumus, mille juurutamise kasulikkusest põllupidajale ja ka tarbijale on raske aru saada. Tarbija olemuslik vajadus, mis talle tervise ja heaolu tagab, on süüa võimalikult mitmekesist ja inimese füsioloogilistele vajadustele vastavat toitu, mitte majanduskasvu suhtarve. Keskkonna huvides on, et toidutootmine ei põhjustaks mulla hävingut. Toit ja keskkond on aga meie füüsilise tervise parimad eeldused. Kuidas küll muundkultuuride masskasutusele kaasaaitamine neid eeldusi toetab, sellele pole arusaadavat vastust ei Eesti valitsusel ega keskkonnaministrit nõustaval asjatundjate kogul.

Eetilise põhjata tegevus

Kas eluäri on loomult, mitte rahas mõõdetuna, midagi sellist, mida toetama peaksime? Põllupidajatel ja toidutootjatel tuleb enesele esitada küsimus: kas nad on valmis ning kas nad näevad vajadust muuta taimekasvatus sarnaseks arvutitarkvara või videofilmide soetamise ja paljundamisega? GMO-äris kaob põline taimede paljundamise õigus kui põllupidamisega kaasnev ürgne vabadus üksikute kompaniide kätte.

Teiseks kehtib turul siiski nõudmise ja pakkumise tasakaalu põhimõte. USA-s näitavad arvamusküsitlused, et valdav osa tarbijaist sooviks toidupakendeilt selgelt lugeda, kas seal leidub muundkultuure või mitte. Valdav osa GMO-d pooldavatest tootjatest aga lausub, et selleks polevat vajadust, kuna muundkultuurid on ju loomult looduslikud – kõik geenid, mida neis kasutatakse, on ju loodusest pärit! –, mistõttu pole vajadust seda eraldi märkida. Millest küll tootjatel selline hirm: kas nad siis ei soovigi näha, kuidas toetavaid loosungeid pea kohal hoidvad miljonid GMO-pooldajad muundtoitu vitsutavad?

Inimese meelevallas on muuta maailma oma meeltele ja emotsioonidele sobilikus suunas. Kuid kas on õigustatud ja inimestele liigina vajalik looduslike suhete muutuse korraldamine vaid inimesele mõistetavate rahaliste suhete ettekäändel? Kui muundkultuuride põllupind on tulevikus praeguse 5 asemel hoopis 50 protsenti ja igal talupidajal peab olema oma advokaat, et õiguslikus virvarris toime tulla, ning seemneäri on reeglitega ülekoormatud nagu üleilmne panganduski ...siis ei saa tuua vabanduseks ilmselt muud kui seda, et taheti parimat, aga välja kukkus nagu ikka.

Luba loa järel

•• Eesti keskkonnaminister on geenitehnoloogia komisjoni (GTK) nõuandeid kuulda võttes heaks kiitnud geneetiliselt muundatud kartuli EH92-527-1 kasvatusse lubamise Euroopa Liidus. Sellise kartuliliini keskkonda viimine ei ohusta inimese tervist, sest seda kasutatakse ainult tööstuslikult, mitte toiduks.

•• GTK otsustas soovitada keskkonnaministril hääletada Euroopa Liidu keskkonnanõukogus GM-maisi (liin NK603) turustamisloa rahuldamise poolt, sest GTK komisjoni arvates ei kaasne selle turustamisega keskkonnale ja inimestele mingeid ohte.

•• 15. juulil kinnitas valitsus Eesti seisukohana geneetiliselt muundatud maisi turuleviimise: “Eesti toetab sellise maisi turule lubamist, võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti seisukohta, et geneetiliselt muundatud mais on sama ohutu kui tavaline mais ja selle turustamine toiduks, söödaks või ümber-töötlemiseks ei oma kahjulikku mõju inimeste ja loomade tervisele.”

•• Mis võib juhtuda viljateradega Eesti keskkonnas? Näiteks 13 000 tonni läks talvel viljahoidlatest lihtsalt kaduma. Kuhu – keegi ei tea. Sama võib juhtuda GM-maisi, -kartuli või -rapsiga. Kuskil võidakse seda teadmatusest paljundada ja varem või hiljem lõpeb see patendiomaniku saabumise, rahanõuete ja kohtuvaidlustega.

•• Majandus küll jälle kasvab, kuid kas taastub ka inimeste sotsiaalne tervis?