MAREK STRANDBERG: Performance hariduselus
Raha on vähe ja inimesed pidavat rohkem ise vaeva nägema, et toime tulla. On see nüüd liberaalne või anarhistlik poliitika. Igal juhul viib see lõpuks anarhismini, kuna küsimusi: “Milleks siis meile riik?” hakkab kodanikkond aina sagedamini esitama. Kui haridus on omand, siis on see ka müüdav, võõrandatav, arestitav. No pole ju. Analoogiatele ja metafooridele toetudes kaugele ei jõua.
Haridus on ikka olnud teadmiste, oskuste, kogemuste ning vilumuste kogum. Asjaolu, et inimestel on need olemas, ei tähenda ühiskonnale veel midagi märkimisväärset. Teadmiste ja oskustega saab üht-teist peale hakata. Tööjõudu müües. Oluline on, mida need komponendid teha võimaldavad ja milline on nende ühisosa.
Teadmiste kogumine ja ses mõttes ka hariduse hankimine võib olla igaühe enese asi, aga ühiskonna arengu seisukohalt on oluline hariduse sisu.
Ei elukestev õpivõimalus ega tasuline haridus ole ühiskondlikus mõttes väärtused. Väärtus on hariduse kooskõlalisus. Räägitakse, et haridus on riigi konkurentsivõime kasvu võti. Ei ole. Võtmeks on hariduse sisu, mitte olemasolu. Väsitav on poliitilise retoorikaga tavatõeks muudetud arusaam, et kõige kaubaks muutmine selle ka automaatselt väärtuslikuks teeb.
Lihtsad eesmärgid. Esiteks, inimene peab saama küsimisvõimeliseks. Just oskus küsida on sisulise suhtluse alus ning selle puudumine käivitab arulagedalt toimivaid kogumeid ühiskonnas: parlamente, valitsusi, presidente, ettevõtteid ja loomulikult ka koole. Ring saab täis ja võimetus küsida toodab küsimisvõimetust edasi.
Teiseks, inimene peab suutma kokku viia terve mõistuse ja vaba tahte, laiendada oma teadmiste kogumit ja seda kasutada otsuste tegemiseks. See on oluline kultuurilise inertsi ületamiseks. Konkurentsivõime kasvuks, kui tahate. Riskijulguseks. Tavapärane on olukord, kus inimene eeldab, et vaba tahte realiseerimine ongi terve mõistuse avaldusvorm (siia kategooriasse kuuluvad heade näidetena poliitikute seisukohavõtud). Nii see ei ole.
Teadmiste hankimine ja nende kasutamine sõltub ennekõike küsimisvõimest. Selliste omadustega inimeste vähesus muudab jätkusuutlikuks topeltmoraalse ühiskonna – tegude ja sõnade lahknevuse. See toodabki tagasi nõukogude ühiskonda ja on taimelavaks formaalselt lõppenud nõukogude ühiskonna moraalijüngritele.
Ja kolmandaks – haridusprotsessi eesmärk on õpetada inimene toimima loodusliku ökosüsteemi osana ja sellega arvestama.
Aga raha on liiga vähe. Vähem kui näiteks Skandinaavias, aga mitte vähem kui Kesk-Euroopas (suhtarvudes). Vähese raha tunde tekitab liigne kulutamine. Mitte see, et õpetajad liigset palka saaksid, küll aga see, et koolimajade kaudu ilma köetakse. Ja tohutu keskendumine tegevusele endale, mitte selle eesmärgile.
Kunstina võib performance ehk esitluskunst, mis seab esiplaanile protsessi, olla nauditavgi. Kuid kui samaga asuvad tegelema ametnikud ja poliitikud, näeme postmodernistlikku ühiskonda selle kõige tasakaalutumas ja kulukamas olekus: komisjonide, arengukavade, strateegiate taimelavana. Ja mis peaasi – ei ühtki selget eesmärki. Protsess ise on väärtus, mille üle arutada ning mida juurde luua. Nii on läinud ka arvukate Eesti hariduskavade ning -reformidega, mida on tekkinud kui äädikakärbseid hapneva sodi ümber.
Haridusprotsessi ei tuleks peatada, kuid selles peab leidma selge fookuse. Just fookuse puudumine sunnib riigijuhte veeretama hariduskulutused kodanike kaela.
Pole ime, kui õige pea hakkame euroliidu rahavoolu taustal kuulma imejutte vajadusest kehtestada Eesti haridusele eurostandard. Asi, mida pole olemas, nagu euroremondilgi pole midagi pistmist Euroopaga. See oleks aga järjekordne protsess, mida saab arutada ja mis väga edukalt kulutab nii maksukroone kui ka tõukeeurosid. Suurim oht on, et iga järgmine ainult raha mõõtmes mõtlev valitsus saab hakata jutlustama ka tasulist keskharidust jne.
Nende toredate protsessidega kõrvuti kahaneb meie kirjutamis-, lugemis- ja mõistmisoskus. Hääbub matemaatikaoskus. Üha tasulisemaks muutuv haridus ei paranda hariduse kvaliteeti, aga sunnib valima kiirema kasumlikkusega erialasid. See muudab kultuuri tasakaale ja nõrgendab ühiskonda.
On igaühe hinnata, kumb on väheneva lugemis- ja mõistmisoskusega ühiskonnale (Eestile) olulisem: kas inimõigusena realiseeritud õigus ühiskonna poolt kinni makstud kõrgharidusele või ülikoolide supermarketeist ostetav kaup.
