MAREK STRANDBERG: Tuulealune maa
Taastuvenergeetika aeg on käes. Lääne-Eesti tuuline saarestikuala on selleks hea koht. Kehvad lood on aga konkreetsete vundamendikohtadega, sest Eestis puudub taastuvenergeetika teemaplaneering. Kui ühiskond pole kokku leppinud, mis aladelt korjatakse taastuv-energiat, tuleb tüli majja.
Ei saa õigeks pidada, et suuremahuliste energiaprojektide planeeringuid algatatakse vaid siis, kui mõni ettevõtja huvi tunneb. Kui valitsus näitab üles leigust, saaksid planeeringu korraldada omavalitsused ise. Näiteks Saaremaa ja Hiiumaa ühiselt. See oleks signaal ka ettevõt-jaile-investeerijaile.
Ka hiidlastel endil on või-malik investeerida tuuleenergiasse. Kas äriettevõttena või näiteks energiaühistuna, mille esmane eesmärk võikski olla oma tarbeks kohaliku ja kütusehindadest sõltumatu elektrienergia saamine.
Tuuma- või tuule-Eesti?
Taastuvenergeetika vältimine viib meid aga tuumaenergia suunas. Kui lähema viie kuni kaheksa aasta jooksul luua olukord, kus taastuvenergeetika oleks valdav ning Eesti energiasüsteem oleks valmis kaabliühenduste kaudu kauplema Rootsi ja Soomega, kaoks vajadus tuumajaama järele. Seda teatakse ning paljusid tegematajätmisi taastuvenergeetika vallas saab põhjendada just selle motiiviga.
Kuna seni pole koostatud ei avamerealadele tuuleparkide ehitamist reguleerivat seadust (ehkki majandusminister lubas seda 2008. aasta lõpuks) ega üleriigilist taastuvenergeetika teemaplaneeringut, hoitakse Eestist eemal kümneid miljardeid kroone energiainvesteeringuid. Ka selline tegematajätmine on poliitiline otsus, mis loob eeliseid just tuumaenergeetikale. Võimuliit on viimase aasta jooksul vastu võtnud palju rohkem tuuma-energiat ja -jäätmeid puudutavaid regulatsioone kui taastuvenergeetika osas.