MAREK STRANDBERG: Uued tantsud uuel teljel
Koolis üritatakse lapsele anda tööriistad maailma mõistmiseks. Ruumi ja sündmuste hindamiseks vältimatud matemaatika ja füüsika jagatakse kõigile põhikoolis. Kuid tegelik elu tõestab üha uuesti, et siis, kui neid vaja, on tööriistad ununenud või kasutusoskus roostes. Kui see häda iseloomustab ühiskonna enamust, võib kogu omariiklus ootamatult kaotsi minna.
Newtoni õun ja vene ime. Millegi asukoha määramiseks või kulgemise hindamiseks tehakse seda koordinaatides. Pannakse paika teljed, mille abil võime täpsustada enda ja kellegi teise koordinaate maailmamerel, mägedes või koduses seenemetsas. Ühiskonnaski täpsustatakse asju ning hoiakuid enam-vähem selgelt arusaadavates teljestikes: parem-vasak, punane-valge, hea-halb, liberaalne-konservatiivne jne. Teljestikud võimaldavad meil aru saada asjade ja nähtuste asukohtadest ning liikumisest. Teljed pole mujal kui kokkulepetes. Olgu need loodusteaduslikud või poliitilised. Kui kokkulepped on kõigile teada ja neid tunnustatakse, on ka asjade liikumisest kõigil osalejatel ühetaoline pilt.
On selge, et kui õunaga olemuslikult midagi tõsist kukkumise ajal ei juhtu, kulgeb tema tee puu otsast ikka maa massikeskme suunas. Kui aga õuna vaatleja talle enesele märkamatult äkki pea alaspidi keeratakse, võib talle mulje jääda, et õun on hakanud hoopis ülespoole liikuma. Õunavaatleja võib äkilisest muutusest toibuda, kui ta olukorda õuna, puu, maa ja iseenda suhtes analüüsib.
Palju keerulisem on olukord poliitikavaatlustega, kus koordinaatide ning vaadeldavate objektide ülesloetleminegi teeb silmad kirjuks ning arusaamad segaseks. Enamgi veel – poliitikas võivad taustsüsteemid muutuda ja teiseneda ilma, et avalikkus sellele suurt tähelepanu pööraks. See on ka üks arvatavaid põhjusi, kuidas tekivad äkiliselt kulgemise suunda muutvad õunad, erakonnad, riigid ja tundmatud lendavad objektid.
Kultuuri ja inimsuhete inertsiga on kokku puutunud ilmselt kõik. Mistahes muutused arusaamades rakenduvad reeglina alati pikaldaselt. Paistab, et inertsi reeglid erandjuhul ei toimi. Jutt on järjekordsest vene imest – äkilisest suuna- ning avalike hoiakute muutustest Venemaa välispoliitilises käitumises, samuti muude riikide avalikus hoiakus Venemaa suhtes.
NATO-sse kibelevad “pribaldid” pole Venemaale äkki enam kurjad ning pahad. Igatahes on vähem kui aastate eest. Üleöö on saanud pikaldase luurajakarjääriga ning kõhklusi tekitanud presidendist aktsepteeritud partner ning Venemaa on edukalt kulgemas aina sügavamale juhtivate tööstusriikide perre. Selleks äkiliste muutuste väidetavaks filosoofiliseks kiviks on 11. september ning sellele järgnenu.
Kas globaalne taustsüsteem muudetud? Äkiline muutus Venemaa hoiakutes Eesti, Läti ja Leedu Lääne-suhetes võib olla põhjustatud nii mõnestki olulisest asjaolust. Hoiakute muutumine sedavõrd lühikese aja jooksul saab tuleneda ainult otsustajate vähesusest. Mida vähem muutmist vajavaid inimsuhteid, seda väiksem kultuuriline inerts. See on ajaloos ennegi kogetud nähtus – Venemaa on demokraatiast alati kaugel olnud ning otsuste rahva tahtest sõltumatu iseloom on saatnud selle ühiskonna tegemisi vähemalt pooltuhat aastat. Rahva hoiakud on aga Venemaal pea alati tulenenud propagandavõtetest ning massimanipulatsioonidest.
Kui loota, et Venemaa on mingi ime läbi viimase kümnendi jooksul demokraatlikumaks muutunud, tuleb ka uskuda, et vene ühiskonna poliitiline inerts – võime säilitada väljakujunenud hoiakuid ning arengusuundi – on suurenenud. Sellest aga järeldub meie jaoks määramatus, sest siis tuleneb Venemaa äkiline hoiakumuutus sootuks suuremast ja globaalsemast taustsüsteemi vahetusest. Arengut kirjeldavaid telgi on mingites kokkulepetes pööratud, nihutatud, asendatud ja lisatud. Rahvusvahelisse retoorikassegi on sisse toodud “Kurjuse Telg”.
Enne maagilist üheteistkümnendat meie liikumistele vastupidises suunas reageerinud Vene riik on ühtäkki osaga meie suundumustest Läände erilise kurjustamise ning ähvardusteta nõus. Kui mingid rahvusvahelised kokkulepped, milles ka Venemaa osaleb, on koos hea-kurja liiniga veel muidki telgi muutnud ja pööranud, vajame muutuste kohta tänasest suuremat selgust. Uues taustsüsteemis ei pruugi seni väärtuslikena tundunud asjad enam kõlblikud ollagi. Näiteks ka Euroopa Liit, kui muudetud taustsüsteem sinna ka visalt demokratiseeruva idanaabri pääsu lihtsustab. Meie arengus ei muutu midagi ainult tingimusel, et perioodiliselt poliitiliste koordinaattelgede nullpunkti ümber võbeleme. See aga tähendaks Eestile fundamentaalseimat sõltumatust – riiki, millest ei sõltu midagi.
