MAREK STRANDBERG: Vaese elu allikad
Õnne allikaks kuulutavad nii mõnedki riigikokku pürgivad parteid just rikkuse ümberjagamist. Uskumatu – mitte selle tekke ühtlustamist, vaid just ümberjagamist. Mõelgem veidi. Milline inimtegevuse osa põhjustab ebaühtlast arengut? Kas tõesti see, et makse kogutakse ja jagatakse ebaühtlaselt?
Nüüdisaja inimest eraldab meie esivanematest tahe, kirg, võimalused ja oskused luua oma elukeskkonnaks täpselt seda, mida parasjagu tahetakse. Keskmine inimene elab tänapäeval linnas – tehiskeskkonnas.
Ajalooline kogemus aga näitab üht: inimesed on vaesunud ja tsivilisatsioonid hääbunud liialt tsentraliseeritult ning läbimõtlematult rajatud tehiskeskkondade tõttu. Paikseks jäämine ning kohalike põllumajanduslike ning maavaraliste ressursside kasutuselevõtt tekitas ka täna Eestis siunatava ebavõrdsuse alused. Heaolu võtmeks on sunnitud paiksuse tingimustes ressursside mõistlik haldamine.
Heaolu allikas on see, kuidas elatakse. Ruumiplaneering kõige laiemas mõttes, mis on meil muutunud absoluutselt liberaalseks. Ka nende poolt, kes räägivad, et liberaalne majandusmudel ei saa tekitada sotsiaalselt ning majanduslikult ühest elukeskkonda. Tavaline silmakirjalikkus.
Sõltumatult asjaoludest, kes võimu naudib, on siiani tihendatud linnade elurütmi ning rajatud juurde energia- ja keskkonnamahukat elukeskkonda. Sinna läheb tulevikus ka rahvuslik rikkus ning see suurendab varanduslikuks muunduvat elukeskkonda.
Varandusliku ebavõrdsuse süvenemist põhjustab näiteks pealinna jätkuv pilvelõhkujastumine. Iga kõrghoone rajamise luba ja ehitamine suurendab piirkonna liiklusstressi ning ebaproportsionaalselt kasvavat energiakulutust.
Ja ühtäkki hüüavad rõõmust järjekordse tee-ehituskava võimalikkuse üle ka need, kes täna räägivad maksukoormuse möödapääsmatust kasvust. Vaeste huvides! Aga suurem maksukoormus läheb mitte vahetult vaesemate sissetulekuks, vaid pigem tee-ehituseks, et linnasüdamesse aina rohkem sõidukeid ligi saaks vurada. Mina ei usu mesijutte, et maksusüsteem lepitab ilma tehnoloogia- ja planeerimispõhimõtete vahetumiseta rikkad vaestega. Jätkuv juhuslik ning üliliberaalne Eestis harrastatav planeerimissüsteem loob eeldusi jätkuvaks vaesumiseks ning tekitab jõukatele näilise rahulolutunde.
Vaesuse alguspunkt. Kui ainevahetust kunstlikult intensiivistada, saavad emised kordi rohkem põrsaid kui neil piimanäärmeid ja piimagi. See on ülistatud intensiivloomakasvatuse üks võtmemehhanisme. Nappusse jäävate põrsaste eest hoolitseb talumees. Jõud väljast. Iseseisvate riikide jaoks sellist välist jõudu pole. Eestis kasvab nii üks emis – Tallinna linn, mis eelisarendatud keskusena tekitab põrsaid, kellel nisadest ja piimast puudus tuleb. Inimesi, kellel reaalseid olemis- ning töövõimalusi napib.
Vaesus on raiskamise, mitte ümberjagamise tagajärg. Eeskätt just ühiskonna ja avaliku võimu kalduvus raisata ning liig-kulutada. Võimu vaimupimeduse tõttu vaesunud on oma säästlikkuses ning kokkuhoius sageli just eeskujuks, mida järgida.
Vaesuse alguspunkt on planeerimismeetodites ning poliitikates ja samavõrd ka rakendatavate tehnoloogiate olemuses. Raiskavas ühiskonnas viib kõikidele võrdsete tingimuste loomine paratamatult üleüldise vaesuseni. Just selles oli ka N Liidu sotsiaaldemokraatliku mõõtme olemus.
Ma olen tõsiselt mures, et nii poliitika kui ka avalik võim on muutumas illusiooniks, postmodernseks nähtuseks, kus rõhk pannakse hetkerahulolule ning näilistele seostele, millel puudub igasugune faktiline kinnitus ning selge väärtus ka tulevikus. Ikka on inimesi kutsutud erinevatesse püramiidskeemidesse oma raha (usaldust) paigutama. Ja ikka üleüldise ning kõigi võidu nimel. Levitage seda tõde inimeste hulgas. Aga ikka koos tõdemusega selle kohta, millega need püramiidse edu illusioonid lõppenud on.
