MAREK STRANDBERG: Vaesuse generaatorist
Kõikidel arenenud riikidel on oma selge tehnoloogiaarenduse strateegia. Võimalused ja eeldused teadus- ja arendustegevuseks on majanduslikult olulised, kuna see määrab ära ühiskonna võime luua tööriistu uute tööriistade (tehnoloogiate) valmistamiseks. Naiivne on kujutlus, et vaid valitud projekte toetav arendustegevus teaduse ning tehnoloogia vallas saaks olla edukas. Kui puuduvad ühiskonnas kokku lepitud tehnoloogilise arengu suunad, muutub juhuslikult toetatud projektipõhine finantseerimine paratamatult korruptiivsete otsuste taimelavaks.
Tehnoloogia valik kui poliitiline väljakutse. Läbimõeldud ja ühiskonna poolt toetatud tehnoloogiamuutused on majandusliku ja sotsiaalse edu eelduseks rohkem kui näiteks meelevaldsed muutused maksuseadustikes. On vastutustundetu arvata, et Eestis puuduks vajadus ühiskondliku kokkuleppe loomiseks tehnoloogilise arengu alal. Meie paljuräägitud vaesus, sellest tulenev arengupeetus ning võimetus lahendada nii sotsiaalseid kui rahvastikuprobleeme tuleneb raiskamismehhanismidest, mis päritolult on tehnoloogilise loomuga – olgu tegu tootmistehnoloogiate või töökorraldustehnoloogiatega. Ühiskonnal on oma võimaluste ja vajaduste piires möödapääsmatu suunata tehnoloogilist arengut.
Vananenud ja ebaõnnestunud tehnoloogiad muudavad igaaastaselt kasutuks müraks üle 5 miljardi krooni siinsete elanike varast. Tasahilju ja garanteeritult. Ainuüksi korstnaist paisatakse kaduvikku ligi kolme miljardi krooni eest soojusenergiat aastas. Kui see pole väljakutse paralleelseks tehnoloogia ja seadusandluse muutuseks, siis kus need poliitilised väljakutsed veel on?
1990. aastate alguses toimus Eesti hariduselus tugev nihe humanitaarses suunas. Ettekujutus kõikide asjade (ka ideede) kaubalisusest ja nende ostetavusest on Eesti liberaalseks kutsutava vulgaarmajandusliku toimimismudeli alustala. Mida amortiseerunumates oludes ja vahenditega õpetatakse üliõpilasi ja üritatakse edendada teadust, seda pinnapealsemaks ja mittetoimivamaks kujunevad ka sellisest keskkonnast omandatud teadmised ja oskused. Teaduslik ja tehnoloogiline areng pole kunagi midagi selget ja ettemääratut, mistõttu on möödapääsmatu defineerida Eesti ühiskonna jaoks erinevate eluvaldkondade jaoks kriitiliste tehnoloogiate loetelud, mille edendamine suurendaks meie säästmisvõimet, konkurentsivõimet ja julgeolekut.
Vaegmajandus sobib erakondadele. Kultuurse ühiskonna komponentideks pole mitte ainult maksumaksja raha eest lahedalt ülalpeetav kunst ja meelelahutus. Alus- ja rakendusuuringud kuuluvad sinnasamasse ja kui on põhjendatud uute kunstikeskuste loomine, on samavõrd põhjendatud ka teadlastele, tehnoloogidele ja leiutajatele nende tegevuseks vajaliku ning piisava infrastruktuuri loomine. Äriline aktiivsus ja ühiskonna jätkusuutlikkus on sageli erinevad asjad. Loota ettevõtlusele kui tehnoloogiaarenduse peamisele mootorile on sama naiivne kui loota, et kunstnik hakkab maalima, kui äris tekib nõudlus värviliseks võõbatud tekstiilpindade järele. NATO-sse pääsuks ponnistame me kaitseeelarvet sobilikule tasemele, arvestatava teadus ja tehnoloogiapartnerluse aluseks on samamoodi toimiv ja heatasemeline õppe ja töökeskkond. Selle puudumine alandab koostöö lihtsa tööjõuvahetuse tasandile.
Eesti riigi tehnoloogilisest peetusest tulenev vaegmajandus kui vaesuse üks olulisematest allikatest näib valitsusele istuvat – vaesus toodab valijaid nii Keskerakonnale, kes lubab neid kaitsta, kui Reformierakonnale, kellele rikkuse retseptide jagamine on samuti üks häältekogumise mehhanismidest. Parim tee vaesusest on aga läbimõeldud tehnoloogiliste muutuste tee ja nende muutuste eestvedajaks on reeglina riigid ja valitsused.
