MAREK STRANDBERG: Virtsapeetrist kütusekuningaks
Aga sellest, et bioloogiliste mootorikütuste kasutuselevõtt peaks tähendama ennekõike taastumatute energiaallikate kasutamise märkimisväärset vähendamist ja nende asendamist eelistatult lähikonnas toodetud taastuvast toorainest valmistatud kütustega.
Eesti oludes võiks tegemist olla looduslike õlidega, neist valmistatud estritega või ka erinevast taastuvloomuga toormest (viljast, kartulist, põhust, pilliroost jms) toodetud piiritusega. Aktsiisivabastus peaks kehtima vaid ulatuses, mille osas toodetud kütus on tõepoolest taastuv energiaallikas... See tähendab, toodetud kütuse energiasisaldusest tuleks enne maksuvabastuse andmist maha arvutada taastumatute loodusvarade kulu, mis selle kütuse loomiseks on kaasnenud. Sinna hulka käiksid nii naftast ja gaasist tehtud kütused, mürkkemikaalid kui ka väetised, mida on tootmiseks kasutatud.
Sõnnik väetise asemel
Leedus tehtud põllumajandus-uuringud näitavad, et pelk mineraalväetistegi asendamine arukamalt kavandatud sõnnikumajandusega muudab rapsikasvatuse energiabilansi märkimisväärselt soodsamaks, sest selleta on kulutatud fossiilenergia hulk lähedane sellele, mida põllult õlina ning hiljem töödeldud kütusena tagasi saadakse.
Meie laiuskraadil võib näiteks rapsiõli tootmine intensiivpõllumajanduse meetodil kulutada napilt sama palju või rohkemgi fossiilseid energiaallikaid, kui pärast tollest rapsikütusest kätte õnnestub saada. Tonnis rapsiõlist valmistatud biodiislikütuses on 10–10,5 MWh energiat. Kui rapsiseemet õnnestub saada 2 t/ha (mis siinsetes oludes on soodne saak!), siis kulub sellise saagi saamiseks vaid 1,04 korda vähem fossiilset energiat (elektri, kütuse, kemikaalide, väetiste ja muu sellise näol). Samas vähendaks bioloogiliste väetiste kasutamine rapsikasvatuses 1 ha peale tehtavaid energiakulutusi 5,2 MWh-lt 2,5 MWh-le. See aga suurendaks kümneid kordi ka taastuva energia osakaalu rapsiõlist tehtud kütustes, mis ongi ju põhjus, miks bioloogilist kütust kasutada. Kavandatav aktsiisisoodustus peaks aga kindlasti eelistama just taastuva energia osakaalu kasvu biokütustes.
Kaval rohepesu
Ilmingut, kui näiteks fossiilne energia muudetakse bioloogiliseks (vormilt siis just nagu ökoloogiliseks) energiatooteks enam-vähem samas proportsioonis, tavatsetakse nimetada rohepesuks ning selle mõju pole negatiivne üksnes keskkonnale, vaid ka majandusele tervikuna. Enamik kütuseid, taimemürke ja väetisi ning kemikaale, millel põllumajandus ja mõne aja pärast vastavalt ka biokütusetööstus toimib, on riiki sisse veetud kraam.
Ebaõnnestunult kavandatud biokütuste tootmise kava võib aga kasu asemel tekitada hoopis makromajanduslikku ebamugavust: kaubandustasakaalu nihet sisseveo suunas, maksulaekumiste vähenemist ning ekspordikulutuste kasvu. Väetistes, kemikaalides ja mürkainetes olevat fossiilset energiat ei maksustata ju teadupoolest nii, nagu mootorikütustes olevat. Kuna taimekasvatuse kaudu saab see energia enesele lihtsalt aktsiisivaba väljundi, siis ongi rohepesu sündinud: põllu- ja metsarahvale on ärivõimalusi juurde antud, kuid majanduskliima selle arvelt vaid kannatab ja keegi peab paratamatult tekkiva tasakaalutuse korrastamiseks taas lisavaeva nägema.
Kui aga soosida aktsiisist vabastamist vaid taastuvuse ulatuses, tekib hulgaliselt eeldusi nii energia ja ressursisäästlikuma põllumajanduse kui ka keemiatööstuse tekkeks. Seda on aga vaja, et veidigi paraneks Eesti niigi ebasoodne energiakulutuste tase, mida nõuab ühe rikkuseühiku teenimine. Võrreldes Euroopa Liidu liitumiseelsete riikide keskmisega kulutame me üheeurolise sisemajandusrikkuse teenimiseks kuni viis korda rohkem energiat.
Energiat raiskav Eesti
Tingimusteta biokütuste aktsiisivabastus tooks paratamatult Eesti turule varasemast tegutsevate Euroopa tootjate kauba sealt, kus tehased on juba kasumlikumaks muutunud, ja taastuvuse lisatingimuseta aktsiisist vabastamine ei pruugi seetõttu karvavõrdki kohalike taimekasvatajate heaolu parandada. Meie jaoks on mitte ainult oluline, vaid möödapääsmatu muuta iga rahvusvahelisest poliitikast tulenev võimalus jõuks, mis suunaks Eesti ühiskonda samaaegselt nii tehnoloogiat uuendama kui ka keskkonda ja ressursse säästma.
Poliitiline majandusprotsessi kallal toimetamine ei tohi kindlasti muutuda raha ümberjagamiseks ühtedele teiste arvelt. Aga just see juhtuks, kui põllumajandustoormel põhinevat biokütust hakataks energiabilanssi arvestamata subsideerima.
Pelk maksu kehtestamine või selle valikuline langetamine ei muuda veel tehnoloogiat. Tehnoloogia sihipäraseks uuendamiseks tuleb lisaks maksumehhanismile kehtestada ka energeetilist laadi ja keskkonnakasutust puudutavad reeglid, et anda ettevõtjailegi selge sõnum, mis laadi tehnoloogiat ühiskond peaks majandusliku heaolu ja keskkonna huvides kasutama.
Maksust üksi ei piisa
Eestigi madalad maksud on toetanud majanduse elavnemist, kuid selge innovatsioonipoliitilise sõnumi ja kava puudumine on jätnud meid papagoina kordama, kuivõrd teadmispõhist majandust me edendame (õigemini tahaksime oma vaimusilmas edendada). Kuule lendamiseks ei pea kehtestama Maal kõndimise maksu lootuses, et küll rahaasjade ümber toimetavad inimesed ise taipavad, kuhu tuleb minna, vaid hoopis selgelt öelda, milline masinavärk tuleks Kuule jõudmiseks rajada.
Näiteks praegu võime soojamajanduses näha, kuidas tehnoloogiauuendusi eiranud või nendega hilja peale jäänud ning masuuti ja põlevkiviõli kasutavate katlamajadega kütteettevõtted on tänaseks pankroti äärel.
Teadmispõhine majandus (suund, mille poole liikumisest kuuleb iga vähegi kõneleva/kirjutava poliitiku retoorikas liigagi palju) tähendab ju eelkõige seda, et rikkuse ja heaolu tekkimise allikaks peaksid aina enam saama just arukad otsused, mitte püüd vähenevate keskkonnaressursside tingimustes majanduspaja ühes osas soosituile paksemat ärisuppi keeta.
Marek Strandberg, keskkonnaekspert
