MAREK TAMM: Ajalugu ei kordu
Tõsi, nendes loosungites tuleb „ajalugu” mõista ennekõike politoloogide kõnepruugis, see sõna viitab pigem teatud poliitilisele olukorrale, mitte sellele, mis kunagi oli. Kummatigi torkavad üha enam nii Eesti kui ka lääne avalikus arutelus silma püüded seletada olevikku mineviku varal. Uue hooga on velmatud vanad arusaamad ajaloo kordumisest, üha enam jagatakse meile ajakirjanduses ajaloolisi õppetunde.
Võin seda muljet kinnitada kahe näite abil. Esimene puudutab 2007. aasta aprillirahutuste tõlgendamist Eestis, teine tänavuse Gruusia sõja käsitlemist läänes.
Uus detsembrimäss?
1924. aasta detsembrimässu elluäratamine sai alguse juba enne pronksiööd. Nii kirjutas näiteks mässu 80. aastapäeva puhul Postimehes (1.12.2004) kaitsepolitsei komissar Martin Arpo: „Detsembriputši-eelses ajas on praegusega rohkem ühist, kui me oleme harjunud arvama. Mõnes mõttes oldi siis oleviku ja tuleviku suhtes sinisilmsemadki kui nüüd.” Seega pole imestada, et aprillirahutuste tõlgendus suruti kiiresti kaheksakümne aasta tagusesse jõesängi ja varustati riigikukutamise sildiga. Nii avaldas Erkki Bahovski Postimehes (7.05.2007) ilmeka pealkirjaga arvamusloo „2007 ja 1924”, milles tõmbab vastsed tänavarahutused ühemõtteliselt kommunistide putši liistule. Artikkel lõpeb hoiatava noodiga, et ajalugu võib peatselt uuesti korduda: „1924. aasta mässu kordumine ei pruugi olla veel lõppenud. Ees ootab 9. mai, mille puhuks on juba kutsutud üles relvastatud ülestõusule. Siis saab paralleel 1. detsembriga 1924 veelgi ilmsemaks.”
Juba väljakujunenud tõlgendusmallile andis viimase lihvi ja õnnistuse Mart Laar 17. septembril Postimehe lisalehes Majandaja ilmunud pikemas pronksiöö õppetundide analüüsis. Artikli algus annab õige noodi: „Eesti ühiskonda – nii eestlasi kui ka mitte-eestlasi – pronksiöö järel tabanud ärkamine meenutab paljuski ärkamist, mis tabas Eestit 1924. aasta 1. detsembri hommikul.” Esitades seejärel oma artikli lähtekoha: „Järgnevalt üritaksingi analüüsida tänast Eestit pronksiöö järelmite valguses, võrreldes seda arengutega Eestis 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse järel.” Laar möönab, et detsembrimässule järgnenud kõva kord ja konsolideerumine ei lõppenud hästi, ent kutsubki seepärast teistsugust tasakaalu otsima, sest vastasel korral kordub ajalugu uuesti ja me „seisame varem või hiljem uue pronksiöö ees”.
Seda näidete rida detsembrimässu kordumisest aprillimässu kujul võiks veel pikalt jätkata, ent oluline on mujal: olles tundmatu ära seletanud tuntuga, soovib enamik autoreid, et meie järgmised sammud lähtuksid ajaloolisest eeskujust. Kõige selgemalt sedastab selle Pekka Erelt oma artiklis „Pronkssõdur – vana tuttav Vene käekiri” (Eesti Ekspress, 15.05.2007). Toonud paralleeli 1924. aasta sündmustega, soovitab ta nende põhjal teha järgmised järeldused: „Appi tullakse vaid sellele, kes suudab end ka ise kaitsta. Meil pole aga isegi paari lennukit, millega õhuruumi turvata. Kui hiljaaegu lükati tagasi kaitsepolitsei palve töötajate arvu suurendada, siis millest me räägime? Kaitsepolitsei oluline tugevdamine ja K-komando sarnaste üksuste juurdeloomine ei peaks ju käima eelarveülejäägiga eputavale riigile üle jõu.” Idee ajaloo kordumisest pole niisiis enam süütu mõttemäng, vaid asub kujundama praktilisi otsuseid. Ajalugu muutub argumendiks riigieelarve koostamisel. Või siis ähvarduseks, nagu eespool osundatud Bahovski artiklis: „Öise Vahtkonna aktivistid ja teised isehakanud kvislingid võiksid üldse natuke mõelda kvislingite saatuse peale. Mis juhtus Jaan Anveltiga, kes 1924. aastal siin mässu juhtis?”
Kõigi nende paralleelide krooniks on kahtlemata vastne mängufilm „Detsembrikuumus”. See pronksiöö järellainetuses valminud eepiline linateos 1924. aasta ülestõusust ei varja oma päevakajalist iseloomu. Selget tunnistust annab sellest filmiga rööpselt valminud raamat, mille pealkiri kõneleb iseenda eest: „Detsembrimäss. Aprillimäss”. Kogumik sisaldab artikleid ja analüüse nii 1924. aasta kommunistlikust riigipöördekatsest kui ka 2007. aasta tänavarahutustest, sidudes nüüdseks enesestmõistetavalt need kaks sündmust üheks.
Paralleelide tulevärk
Oleviku seletamiseks ei laenata malle minevikust ainult Eestis. Oli üllatav vaadata, milline ajalooliste paralleelide tulevärk läks üle maailma lahti Gruusia konflikti seletamisel. Esmajoones ammutati eeskujusid Teise maailmasõja pärandist. Kui ma ei eksi, siis tegi otsa lahti Gruusia president Mihheil Saakašvili, kes konflikti esimesel päeval võrdles CNN-ile antud intervjuus puhkenud olukorda 1939. aasta Soome Talvesõjaga. Mõni päev hiljem sekundeeris talle endine USA presidendi julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski, kelle hinnangul on väga pahaendelised „paralleelid Putini Gruusia-strateegia ja Stalini poolt Soomes tehtu vahel: soov alistada vägivalla abil väike demokraatlik naaber. Moraalselt ja strateegiliselt on Gruusia tänapäeva Soome” (EPL, 13.08.2008).
Stalini Venemaa kõrval tõusis teiseks peamiseks paralleeliks Hitleri Saksamaa. 9. augustil võrdles Gruusia suursaadik Ameerika Ühendriikides Venemaa rünnakut Gruusia vastu Natsi-Saksamaa rünnakuga Tšehhoslovakkia vastu 1938. aastal. Tema seisukohta toetas kohe Rootsi välisminister Carl Bildt, kes tõi Venemaa käitumisele paralleeliks Hitleri juhitud Natsi-Saksamaa tegevuse ja leksika seitsekümmend aastat tagasi Tšehhoslovakkiasse tungimisel.
Kuid ajalooliste argumentidega polnud kitsi ka vastasrind. Venemaa president Dmitri Medvedev tõi lauale 11. septembri terrorirünnaku kaardi. Kohtudes septembri alguses lääne välispoliitika ekspertidega, olevat ta tunnistanud: „Peaaegu kohe nende sündmuste järel torkas mulle pähe, et Venemaa jaoks oli 8. august peaaegu nagu 11. september Ühendriikides. 9/11 andis palju kasulikke õppetunde. Ma tahaks, et maailm õpiks ka sellest, mis juhtus augustis.”
Ajas kõige kaugemaid paralleele leidis Venemaa esindaja NATO-s Dmitri Rogozin, kes võrdles Gruusia konfliktist tingitud pingelist olukorda Esimese maailmasõja eelõhtuga. „Praegune õhkkond meenutab mulle olukorda Euroopas 1914. aastal, kui ühe terroristi tõttu maailma suurvõimud sõtta kisti,” ütles Rogozin Vene äriväljaandele RBK-Daily. „Ma loodan, et Mihheil Saakašvili ei lähe ajalukku uue Gavrilo Principina,” lisas ta, viidates Serbia rahvuslasele, kes tappis Austria-Ungari ertshertsogi Franz Ferdinandi ja tema abikaasa.
Nagu näeme, suutsid mõlemad vaenupooled leida endale ajaloost sobivaid näiteid, mis nende nüüdset tegevust õigustavad. Ei ole minu eesmärk siinkohal otsustada, kumma paralleelid on veenvamad, sest ma ei pea ülepea mõistlikuks sellist tänapäeva sündmuste ajaloolist kostümeerimist. Kuigi paralleelid minevikuga on alati ahvatlevad ja teinekord huvitavad, on nende kasutamine selgitavate mudelitena enamasti eksitav ja vahel ohtlik. Ajalooline eeskuju loob mulje sellest, et me oleme tekkinud probleemi lahendanud, kuigi tegelikult oleme selle vaid vana vastusega varjanud. Sest minevik ei kordu kunagi. Korduvad vaid lood minevikust, mis püüavad seletada olevikku. „Kord on pakutud Prantsuse revolutsioonile rooma mudelit, kord romantismile rüütlivarustust, siis jälle Wagneri ajastule germaani kangelase mõõka. Kuid ajaloomeelega inimene ei tohi lasta end pakutavast aseainest eksitada – see on pelk maskeering,” on tabavalt kirjutanud Michel Foucault.
Vabadus ajaloole
Hiljaaegu, 11. oktoobril avaldas Prantsusmaal paari aasta eest asutatud kutseliste ajaloolaste ühendus Vabadus Ajaloole (Liberté pour l’histoire, vt www.lph-asso.fr) üleskutse, mis taotleb ajaloo vabastamist poliitikute kasvava surve alt. Üleskutse, millele on teiste seas alla kirjutanud Timothy Garton Ash, Jan Assmann, Carlo Ginzburg, Eric Hobsbawm, Jacques Le Goff ja Pierre Nora, teatab ühemõtteliselt: „Ajalugu ei tohi allutada päevakajalistele sündmustele ega kirjutada võistlevate mälude survel.”
See üleskutse, millele parasjagu korjatakse ajaloolaste allkirju üle maailma, on kindlasti aktuaalsem, kui veel mõni aeg tagasi. Me näeme, kuidas Euroopas tiritakse üha enam ajalooteemasid parlamendisaalidesse, nende tõlgendamist püütakse piiritleda seadustega, nende käsitlemist suunata poliitiliselt. Politiseeritud ajalookäsitluse tunneb alati ära sellest, et tema teravik on suunatud olevikku. Mineviku rikkalikust ainesest tõstetakse kilbile vaid need elemendid, mis toetavad meie seisukohti tänapäeval. Mis näiliselt seletavad, tegelikult aga õigustavad. Muidugi, ajaloost tuleb endiselt õppida. Kuid mõistlik on valida head õpetajad.
Varem samal teemal:
Timothy Garton Ash: Võitlus mälupolitsei vastu, EPL 21.10
