Marek Tamm: Prantsusmaa otsib ennast
Euroopa suurriikidest on Prantsusmaa kindlasti üks neid, kes pole suutnud uuel sajandil ennast leida. Prantsuse poliitikat kipub endiselt kujundama kujutlus möödaniku hiilgusest, vildakas veendumus, et Pariis on ikka paik, kus kujundatakse globaalset poliitikat. Saksamaa suuremeelne taktika kaasata Prantsusmaa Euroopa Liidu probleemide lahendamisse on lubanud toita illusiooni, et EL kulgeb endiselt prantslaste taktikepi all. Prantsusmaa, mis on sajandeid seisnud universaalsete väärtuste eest, kohandub vaevaliselt mitmekultuurilisuse ja globaliseerumise väljakutsetega.
Viimased kuud väldanud Prantsuse presidendivalimiste kampaania on olnud ilmekas tunnistus neist jätkuvatest, kohati neurootilistestki eneseotsingutest. Ühest küljest elanike kasvav rahulolematus vana poliitilise eliidiga, millest kõneleb radikaalsete poliitjõudude populaarsus (kümnest kandidaadist võib vähemalt viit liigitada parem- või vasakäärmuslikule tiivale, kes valimiste esimeses voorus kogusid kokku ligemale 35% häältest), teisest küljest välisvaenlaste otsimine, mis väljendus teravas kriitikas nii EL-i, rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide kui ka immigrantide kohta.
Need olid protestivalimised
Lõivuga üldistusele võib väita, et tänavused presidendivalimised olid eeskätt protestivalimised. Protestiti nii majanduskriisi, kapitalismi kui ka ametisoleva presidendi vastu. Sisuliselt ehitas suurem osa kandidaate oma platvormi üles Nicolas Sarkozyle vastandumisele. Kõnekalt kutsus esimeses voorus neljanda koha (11,1% häältest) saanud Vasakrinde liider Jean-Luc Mélenchon, nende valimiste suurüllataja, teises voorus valima mitte sotsialist François Hollande’i poolt, vaid Sarkozy vastu. Selline vastaste ühisrinne jätab Sarkozyle teises voorus kaunis kehvad väljavaated saavutada edu, mida kinnitab tõsiasi, et ükski kandidaatidest pole kutsunud oma valijaid hääletama teises voorus Sarkozy poolt. Kusjuures Sarkozyle heidetakse ühtaegu ette tema liigset aktiivsust (ennekõike meedias) ja liigset loidust (eriti majanduslike probleemide lahendamisel). Kindel on see, et Sarkozy tõi oma ametiajal Prantsuse poliitikasse käitumismalli (piiride kaotamine avaliku ja eraelu vahel), mis paljusid valijaid pelutas.
Valimiste protestivaimu õhutasid tagant väikese toetuse, ent radikaalse sõnumiga presidendikandidaadid, kes käisid välja üha jõulisemaid veksleid (pankade natsionaliseerimine ja laenude tühistamine vasakul tiival, EL-ist väljaastumine ja piiride sulgemine paremal tiival), mis sundis peavoolukandidaate samuti jagama üha radikaalsemaid lubadusi (75% tulumaks rikastele ja pankade suurem kontroll Hollande’i poolt, immigratsioonikvoodi kahekordne kärpimine ja Schengeni lepingu ringivaatamine Sarkozy poolt). Selle poliitilise maastiku radikaliseerumise peamine ohver oli tsentristide esindaja François Bayrou, eelmiste, 2007. aasta valimiste suur üllataja (18,6%), kelle kompromissidele kutsuv sõnum ei suutnud leida toetust ei ühelt ega teiselt tiivalt (tema tänavune skoor vaid 9,1%).
Kosjas töötutel
Kui vaadata, milliste küsimuste ümber Prantsuse valimisdebatt keerles, siis võib esile tõsta töötust ja immigratsiooni. Töötus on Prantsusmaal 10% ligi, ent eriti suur noorte seas (pea veerand kuni 25-aastastest noortest ei leia tööd). Noori ja töötuid püüdsid üksteise võidu kosida mõlemad valimiste favoriidid, lubades üsna samas võtmes luua uusi töökohti ja edendada majandust. Samal ajal aga nägid kõik kandidaadid ainsa lahendusena tulude suurendamist, kulude kärpimine ei kuulunud ühtegi programmi. Immigratsiooniküsimuses olid vasak- ja paremleer traditsiooniliselt eri seisukohtadel, Sarkozy väljendas tahet jõuliselt piirata immigrantide riiki lubamist, Holland seevastu lubas seista traditsioonilise avatuse eest.
Välispoliitika etendas valimisdebattides võrdlemisi ebaolulist rolli, kusjuures siin oli põhikandidaatide ühisosa selgelt suurim. Nii Sarkozy kui ka Hollande on lubanud jätkata tihedat koostööd Saksamaaga Euroopa Liidu finantskriisi lahendamisel, samuti soovitakse osaleda ühe liidrina araabia kevade jätkuval toetamisel. Hollande on lisaks lubanud tuua Prantsuse väed Afganistanist välja veel enne 2012. aasta lõppu.
Üks valimiskampaanias silma torganud üldisi tendentse on presidendivõimu jõuline paisutamine. Kandidaatide väitlusi ja lubadusi kuulates võis kergesti jääda mulje, et Prantsusmaa on riik, kus parlamenti ega valitsust üldse polegi, vaid kõik otsused teeb president ainuisikuliselt. Ilmselt tuleb siin taga näha rojalistlikku traditsiooni, mida Prantsuse revolutsioon ei suutnud lõplikult läbi lõigata.
Valimiste üllataja
Presidendivalimiste esimene voor tõi rõõmu vasakpoolsete õuele, pärast 17-aastast pausi terendab sotsialistil reaalne võimalus tõusta Elysée presidendipaleesse. Kuid nende valimiste suurim üllataja oli siiski Rahvusrinde uus liider Marine Le Pen. Meenutagem, et kui veel viis aastat tagasi hingati kergendunult, kui tema isa, Jean-Marie Le Peni sai kehva valimistulemuse (10,4%), ja loodeti, et sellega hakkab Rahvusrinde populaarsus taanduma, siis Marine Le Peni tänavune skoor (17,9%) ületab isegi tema isa senise rekordi (16,9% 2002. aastal) ja osutab selgelt, et paremäärmuslusel on prantslaste seas pigem kasvav, mitte kahanev toetus.
