MAREK TAMM: Usudebatis tähelepanuta jäänud küsimus
Eesti sotsiaalset käekäiku on viimastel aastatel iseloomustanud regulaarsed vaidlused usuga seotud küsimuste üle. Kas poliitikute suhted kirikuga on tasakaalustatud? Kas usuõpetus peab olema koolis kohustuslik? Kas kaplanid peavad olema kristlased? Kas riiklik toetus eri usuühingutele on võrdne? Kõigi nende konkreetsete küsimuste taga peitub minu meelest üks suurem ja üldisem küsimus, mis pole Eestis pälvinud tänaseni piisavat tähelepanu, ent mille arutamine tundub olevat ainus võimalus jõuda lähemale konsensusele selles käärivas usudebatis: milline on religiooni koht tänapäeva Euroopa (sh Eesti) ühiskonnas?
Lähtudes mitmete religioonisotsioloogide töödest, võib üldistades väita, et lääne ühiskonna ajalugu on viimastel sajanditel olnud religioonist väljumise lugu. Kui veel keskajal hõlmas religioon mitte ainult inimeste usulisi tõekspidamisi, vaid kõiki inimtegevuse valdkondi, s.t täitis ühiskondliku ideoloogia rolli, siis uusajal on religioon oma sotsiaalseid positsioone pidevalt loovutanud.
Viimasel poolel sajandil on religioosse ilmakorra kahanemine olnud eriti kiire, mis lubab väita, et tänaseks on religioon Euroopa avalikust ruumist välja tõrjutud. Lõpule on jõudnud see protsess, mida saksa sotsioloog Max Weber diagnoosis möödunud sajandi alguses “maailma vabanemiseks lummusest” (Entzauberung der Welt).
Maailma vabanemine lummusest ei tähenda, et religioon oleks määratud kadumisele ja uskumustel poleks enam tähendust. Kadunud on mitte religioon, vaid ühiskondlik kord, mis tugineb religioossetele alustele.
Religioossus on tõenäoliselt inimloomuse lahutamatu osis, homo sapiens on olnud alati ka homo religiosus. Ja kuigi statistika näitab aktiivsete usklike (ja ka vaimulike) arvu kahanemist Euroopas, siis kindlasti pole põhjust arvata, et ühel päeval saavad usklikud Euroopast üldse otsa. Võimalik, et olulisi muutusi on sunnitud läbi tegema kristlik kirik, ent religioossete inimeste hulk vaevalt oluliselt väheneb. Traditsioonilises maailmas hoolitses kirik inimese eest hauast hällini, kirik oli sotsiaalse sidususe ja poliitilise korra tagatis. Uusaegses maailmas kuulub religioon privaatsfääri ja avalikus sfääris elatakse demokraatlike mängureeglite järgi, mis ei nõua transtsendentaalset põhjendust. Kui vanasti esindas juht taevaseid jõude, siis tänapäeval esindab juht rahvast. Praegu ei leia ilmselt isegi kõige usklikumad meie seast, et valitsus on Jumala valitud või tulumaks taeva tahe. Ja kui valitsev poliitika meid ei rahulda, siis ei nea me mitte teispoolseid vägesid, vaid eelistame järgmistel valimistel teist poliitilist jõudu. Ehk nagu arvab leidlikult prantsuse filosoof Marcel Gauchet: meist on metafüüsikas saanud demokraadid.
Religiooni taandumine privaatsfääri ei tähenda sealjuures usklike ahistamist, pigem vastupidi: minu meelest annab alles isiklik valik religioonile tõelise sisu. Ühiskonnas, kus religioon on kõigi asi ja puudutab kõike, mandub see tihtipeale rituaalide formaalseks täitmiseks; usklikuks sünnitakse, mitte ei saada. Tänapäeva postreligioosne ühiskond (s.t ühiskond, mida religioon ei struktureeri) pakub usklikele võimaluse tõelise kutsumuse leidmiseks, mis on vaba sotsiaalsest sunnist või tavade jõust.
Religiooni sotsiaalne positsioon
Tänased usuteemalised vaidlused sünnivad religiooni sotsiaalse positsiooni ekslikust hindamisest. Kõik katsed lähtuda religiooni levitamisel ja õpetamisel arusaamast, et tegemist on avaliku ruumi alustalaga, on paratamatult määratud läbikukkumisele. Sisuliselt on tegemist sooviga laiendada ühes privaatsfääris kehtivaid tõekspidamisi või reegleid kogu avalikule sfäärile. See pole aga põhimõtteliselt võimalik ega aktsepteeritav. Sest kui me oleme nõus avalikus sfääris juhinduma ühe privaatsfääri reeglitest, siis tekib paratamatult küsimus, miks me ei võta omaks teiste privaatsfääride reegleid. Poliitiliste rituaalide sidumine religioossete rituaalidega ja kristliku sisuga usuõpetuse kohustuslik sisseseadmine riiklikes koolides on mõlemad põhimõttelises vastuolus kehtiva ühiskondliku korraga, kus riik on avalik asi ja usk eraasi. Kui nimetatud praktikat soovitakse kummatigi muuta üldkehtivaks, siis tuleb eelnevalt muuta riigikorda. Poliitika ja religioon saavad demokraatlikus ühiskonnas kohtuda ainult isiklikul pinnal, nii nagu saab kohustuslik usundiõpetus riiklikes koolides lähtuda ainult ajaloolis-kultuurilistelt alustelt, lahutatuna eetikaõpetusest ja kristlike tõekspidamiste juurutamisest.
Nagu on aga juba siinsamas täheldanud Rein Raud (EPL 22.12.2005), jääb seni ainuke religiooniõpetuse ainekava projekt nendest nõuetest kaugele maha. Nii nagu poliitikud, peaksid ka õppekava koostajad endale paremini teadvustama ühiskondlikke reegleid, mille piires me avalikus ruumis tegutseme, ja hoiduma nende hoolimatust rikkumisest, sest sellisel juhul seatakse kahtluse alla põhimõtted, millele meie elukorraldus praegu tugineb. Kui aga keegi pole selle elukorraldusega rahul, siis tuleks seda ausalt öelda, selmet oma rahulolematust usuvaidlustesse summutada.
