„Monumendid ei ole eestlaste jaoks kunagi olnud väga tähtsad. See ongi paradoks, et siinne kultuur ei ole nüüd kunagi selline materiaalne, sest meie kultuur, meie identiteet on rohkem tuginenud keelele, rahvaluulele, rahvalaulule. Nüüd on korraga monumendid,“ vahendab ETV24 telesaatele "Aeg luubis" antud intervjuus Tamme poolt öeldut.

„See tähendab seda enam, et monumendid Eestis on pigem võõrvõimu sümbolid ja mulle tundub, et see meie pisut rabe või selline emotsionaalne käitumine seoses monumentidega ongi tingitud sellisest tõsiasjast, et monumendid on meile võõrad,“ lisas ta.

„Miks on see nii läinud nüüd, siis ma arvan, et see on tingitud mingisugusest enesekehtestamise soovist, et viimaks ometi on Eesti vaba, me saame kehtestada oma monumendid. Ja Enne me teeme platsi puhtaks võõrastest monumentidest,“ rääkis ajaloolane.

„Soov kehtestada oma monumente, on just tingitud sellisest monumentaalsest tasakaalustatusest, et meie ala - Eesti kultuurmaastik - on kaetud nagu võõra võimu sümbolitega ja me ei tunne ennast oma kodus hästi ja selleks ehitame siis suuremad ja uhkemad, mis põlistaksid meie arusaama ajaloost. Aga see on ikkagi selline negatiivne enesemääratlus, et vastandina millelegi teisele ja ma ei usu, et see kannab vilja,“ lisas ta.
„Nagu need vaidlused näitavad, siis tõesti monumentide ehitamine ja kõikide nende erinevate probleemide väljaelamine mälestusmärkide peal ei ole perspektiivikas ja viljakas tee,“ sõnas Tamm.

Tamme hinnangul püstitatakse monumente peaaegu reeglina poliitilise enesekehtestamissooviga.

„See on ausamba suur paradoks. Monumendi eesmärk on põlistada minevikku, aga tegelikult iga monument põlistab olevikku. Põlistab neid, kes selle monumendi püstitavad. Ka seesama vabadussammas - kõik ütlevad, et me teeme seda oma esivanemate mälestuseks - nende mälestuseks, kes seal võitlesid Vabadussõjas,“ lisas ta.

„Konkreetne Vabadussõja sammas kõneleb minu jaoks selgest soovist ennast kehtestada Eesti venelaste arvel - näidata ennast suurriigina, kes ehitab suuri monumente, olles teinekord vaimult väike, aga vormilt suur,“ arvas Tamm.