Marge Rahu: raha saamiseks pead oskama valida partnereid
Taas on ilmunud üks lugu, üks paljudest, kus meedia võib uhkelt rinnale taguda ja öelda: „Juhhei, meie tegime selle projekti ja nende inimeste margi täis!” Neid lugusid, mis mind nördima paneb, ilmub Eestis pidevalt, tavaliselt ma siiski sõna ei võta, kuid selle loo puhul on piisavalt infot, et oma arvamus välja öelda selles valguses, milles mina projektijuhina seda näen.
Olles aastaid kokku puutunud meediaga, panen ma sulle südamele, armas lugeja, et üheski kirjutises (ka mitte minu omas) ei peitu kogu tõde, kõik uudised on subjektiivsed. Iga lugu on alati selline, millisena seda räägitakse ja palju selles on tõtt, sõltub loo kirjutaja motiividest või tema kasutuses olevast infost.
Nüüd siis minu loo juurde - nimelt tegelen ma juba viis aastat ühe toreda lasteprojektiga, Operi Jalgpallikooliga, mida viimastel aastatel saadab räpane meediakära. Põhjuseks on see, et jalkakooli omanik ja jalgpallur Andres Oper astus Keskerakonda, mis häirib sedavõrd mitut jalgpalliga seotud inimest, et unustatakse ära kõige olulisem - omadele löödud väravad annavad punkti vastastele. Siinkohal ei hakka ma põhjendama teiste inimeste otsuseid ja õigustama inimese vabadust liituda just sellise erakonnaga, mis talle meeldib ning sõltumata ametist, millega ta leiba teenib. Jään selle osa juurde, mis vaid mind puudutab.
Kuigi rahvas ja riik peaks olema tänulikud, et ühiskonnas on inimesi, kes viitsivad tegeleda projektidega, mis ei sarnane rahalehmadega, siis üldiselt armastatakse kõige rohkem just sotsiaalprojektide materdada, sest nende kaudu saab manipuleerida paljude inimestega, eelkõige sinuga, armas lugeja.
Operi jalgpallikooli staadioniprojekt tekitas tormi veeklaasis tänu värskele EPL artiklile, mis rääkis sellest, et Operi Jalgpallikool, kes ehitab enam kui 30 miljonit maksva staadioni, saab uuel aastal linna eelarvest 2,5 miljonit toetust. Eelmistel aastatel on paljud suuremad spordibaasid toetust saanud, kuid uuel aastal on eelarves kirjas vaid meie klubi. Kas põhjus on selles, et teised on tingituna majandusraskustest oma arendustegevuse peatanud ja ei saa ka seetõttu raha küsida, või on küsijaid sadu ja vaid meid valiti välja, ma ei oska tõesti öelda, sest ajakirjanik pole pidanud oluliseks seda välja uurida.
Staadioniprojekt tekitas tormi veeklaasis
Küll aga külvab ta süüdimatult lugejasse korruptsioonikahtlust, sest keegi, kes linnapead tunneb, saab oma ühiskondliku tähtsusega sotsiaalprojektile toetuse. Mõelge vaid, kui ebaõiglane see on! Minu arusaamade järgi peaks see pigem imetlust väärima, et vaatamata raskele majandusolukorrale ei loobu üks spordiklubi staadioniehitusest ning vaatamata linnaeelarve kärbetele leitakse raha ka lastespordi arendamiseks? Ausalt öelda olen ma lihtsalt nördinud, kuidas poliitiline võimuvõitlus ja vägivaldselt tekitatud seosed ühele üllale projektile vett peale tõmbavad ja lugedes neid lugusid ja kommentaare mõtlen ma, et kas ma ikka tahan selle projektiga edasi tegeleda.
Mõnikord mulle tundub, et meedia tähelennu ajastul, kus peaaegu igaüks on ajakirjanik ja võtab seeläbi endale õiguse teiste kohta arvamust avaldada, ei taju paljud seda reaalset vastutust, mida iga kirja pandud sõna endas kannab. Seda eriti juhul, kui nad peaksid eksima. No ja miks peakski vastutust kandma - tänased uudised on justkui seebimullid, ja ajakirjanikud nagu lapsed, kes neid mulle välja puhuvad, lootes, et need tulevad piisavalt suured ja suudavad piisavalt kaua ja kõrgele lennata. Mullid kaovad ära, aga seebivee plekid jäävad.
Kui üldiselt kirjutatakse inimestest ja projektidest, mis ühiskonnale head teevad, suure respektiga, siis niipea kui see mingitmoodi poliitikaga on seotud, nähakse selles kohe korruptsiooni. Siinkohal peaksid sõltumata erakonnast peeglisse vaatama meie tipp-poliitikud, kes üksteist laimates inimestele sellise mulje on jätnud. Just tänu sellele on kätte jõudnud päev, kus rahvas arvab, et aadete või missiooni pärast enam keegi erakonda ei astu ja peagi hakkavad kõik nendest välja astuma - eks ikka selleks, et oma mainet päästa.
Aga see selleks, tuleme tagasi asja juurde...
Operi jalgpalliklubi unistus oma staadioni ehitada sai alguse sellest, kui 8-aastased poisid 5 aastat tagasi talvel 20C pakasega lume peal jalgpalli mängima pidid. Ütlen ausalt, et mina poleks oma lapsel seda teha lubanud, aga jalgpall on erilisel kaasahaarav mäng - ega muidu poleks see maailma kõikide sportmängude kuningas. Tänasel päeval on Operi jalgpallikool sedavõrd suur, et nii laste kui klubi arengut pidurdab normaalsete sportimistingimuste puudumine. Kuigi Oper on keskerakondlane, siis on ta eelkõige spordimees, kel endal küll võivad väravad Arsenalile ja Barcelonale löömata jääda, kuid kes unistab sellest, et ühel päeval mõned Eesti poisid need väravad ära lööks.
Raha ja võimu kuldreegel
Raha ja võimu õige kasutamise kuldreegel on see, et sa pead oskama valida partnereid. Alati on küsimus, kellega teha koostööd ja kellega mitte. Nii nagu pank annab parematel tingimustel raha oma püsikliendile ning tahab kindel olla, et klient oma rahaasjad kontrolli all hoiab, annab ka linnavõim raha neile, keda nad usaldavad. Selleks, et raha saada, ei piisa siiski vaid erakondlikkust kuulumisest, sul peab olema selge visioon ja jätkusuutlik projekt. See, et uue aasta eelarvesse on Operi staadioni arenduseks 2,5 miljonit krooni planeerinud ja linnavalitsust juhivad Operi erakonnakaaslased, lihtsustab loomulikult meie võimalusi linnale oma projekti vajalikkus ära põhjendada, aga see paneb Operi jalgpallikoolile ka suurema vastutuse saadud raha kulutamise ja projekti õnnestumise osas - omasid ei tohi alt vedada. Ma tõesti ei näe, mismoodi on see kahjulik linnakodanikule, et raha eraldatakse projekti jaoks, mis on kasulik paljudele väikestele poistele ja nende vanematele, kes valimistel sugugi ainult keskerakonna poolt ei hääleta. Ma usun, et meie seas ei ole inimest, kes arvaks, et võimulolev erakond ei tohiks toetada projekte, mis on seotud erakonnaliikmetega? Selleks ju võimule pürgitaksegi, et ühiskonnas tegusid teha ja rahasid suunata valides usaldusväärseid partnereid, kes lubadused ellu viivad ja kokkuvõttes meie elu paremaks muudavad. Kas mõni teine erakond on kuidagi teisiti käitunud? Ei ole. Sel juhul on kogu poliitika oma olemuselt korruptsioon ja peaks olema ära keelatud.
Loomulikult sõltub kõik ka projekti sisust, kuid see, et linn ja riik laste huvitegevust toetavad, peab olema elementaarne ja ajakirjanikuna ma arutleks siinkohal mitte selle üle, miks üks klubi sai toetust, vaid pigem selle üle, miks teised ei saanud. Enamikes Euroopa riikides on sellelaadne toetus palju suurem ning riigi osalemine spordiprojektides oluliselt aktiivsem. Ja kogu oma naiivsuses (ilmselgelt on seda minus väga palju, kuna ma astun vastu inimestele ja ajakirjanikele, kes on aasta aega hoolt kandnud selle eest, et rahvale sellest projektist üks räpane ja omakasupüüdlik mulje jääks) usun ma, et rahade eraldamine sõltub paljuski projekti kasulikkusest ühiskonnale ning kui võimul oleksid reformikad, suudaksin ma ka neile oma rahavajaduse ära põhjendada.
Kui poliitiline surve ja meedia negatiivne kajastus tahab teha ühest lasteprojektist rahva rahakoti riisujat, siis see on teil õige taktika. Aga mina arvan, et selliseid projekte peaks olema rohkem ning selleks, et vältida sotsiaalprojektide ebaõnnestumist, peaksid linn ja riik veelgi enam kaasatud olema ning raha panustama, nii nagu see on enamus teistes (sotsiaal-)demokraatlikes ühiskondades. Mina arvan, et 2,5 miljonit on pigem vähe kui palju ühe Eesti poistele vajaliku spordibaasi toetuseks, mille unistuseks on, et Eesti poisid ühel päeval Barcale ja Arsenalile ära paneksid. Minu pärast naerge see unistus välja, aga reaalselt on selle unistuse taga meie jalkaklubi vähemalt 300 väikest poissi.
Hea lugeja, lõpetuseks tahaksin ma öelda, et palun näe erakondade võimuvõitluse taustal häid mõtteid ja soove, mida inimesed ellu soovivad viia, et sinul ja su lähedastel oleks parem elu. Sina oled meie ühiskonna kohtunik ja sa pead olema õiglane. Enne kui sa otsuse langetad, kuula ära kõik osapooled. Raha, võimu ja poliitika kooslus tundub küll väga räpane, aga kokkuvõttes on poliitikud, võim ja raha paljude nende projektide taga olnud, mille üle me täna uhkust tunneme või mille praktilisust naudime.
