Märgil peab olema eesmärk

Plutarchose dialoogis vastavad vanakreeka seitse targimat küsimusele, milline riik on parim.

Solon ütleb: "Riik, kus need, kellele ta mitte midagi pole teinud, karistavad kurjategijat täpselt samuti nagu see, kellele ta kurja on teinud."

Bias: "Kus kõik kardavad seadust nagu türanni."

Thales: "Kus pole liiga rikkaid ega liiga vaeseid."

Anacharsis: "Kus kõike muud austatakse võrdselt, aga voorusega mõõdetakse eelist ja halbusega alamust."

Kleobulos: "Kus kodanikud kardavad hukkamõistu enam kui seadust."

Pittakos: "Kus pole võimalik ei see, et valitsevad halvad, ega ka see, et ei valitse head."

Chilon: "Kus juhindutakse kõigepealt seadustest ja kõige viimaks kõnemeestest."

Mitte ühegagi neist tunnustest ei saa iseloomustada tänast, oma sajandale sünniaastapäevale lähenevat Eesti Vabariiki. Vanakreeka ideaalist oleme niisiis kaugel. Aga kas meil on mingi oma uuem riigi-ideaal? See küsimus pole liigne, kui vaadata, et taas on asutud tegelema Eesti märgiga.

Märgil peab olema eesmärk. Eesmärgi puudus on pannud kahtlema märgigi vajalikkuses. "Küsige inimestelt, mis on Soome, Rootsi, Läti või Ameerika Ühendriikide visuaalne bränd? Vaevalt keegi oskab isegi pakkuda." Päritakse, mispärast ei vaja mingit märki toeks riigid, mis on juba niigi tuntud. Selle kohta olgu öeldud, et märgi ülesanne pole mitte ainult tuntuks teha, vaid ka eristada. Näiteks Sitsiilia vaevalt et maailmale tutvustust vajab, aga kolmjalg trinacria on just nagu sünnimärk, mida sitsiillased ise omaks peavad, mis neid eristab ja mille järgi nad eemalt ära tuntakse. Eesti märk võiks täita neidsamu ülesandeid.

Muidugi, kolmjalg on ka Mani saare lipul, aga Sitsiilia lööb ajalooga. Millega meie? Meie riigil, millel pole veel sadatki aastat täis, puudub ajalugu ─ Euroopa mastaabis on meil vaid kodulugu ja kõik meie algupärane ajalooteadus on kodu-uurimuslik. Eestlane on hiline kultuurisaadus, meie sünd eneseteadliku kultuurirahvana, Kulturnation'ina, algas imitatsioonist ja jätkub aina totaalsema imitatsiooniga. Kui me nüüd märki otsime, siis eriti sügavat minevikku, kust kaevata, meil pole. Oleviku kultuurikiht on veelgi õhem. Aga tulevik?

Asjaosalistelt lugesime, et "Eesti brändi keskne positsioneering on hetkel sõnastatud märksõna "teerajaja" alla". Aga taas: märgil peab olema eesmärk. Kuhu kavatsetakse teed rajada? Mis suunas? Ei saa olla teerajaja ühe koha peal istudes või tiirutades, siht peab olema silme ees, silmapiiril. Kuhu need teerajajad disainerid tahavad me riigi kurssida?

Vähemalt teadvustab märksõna "teerajaja" teravalt, et tänasel Eesti riigil pole strateegilist eesmärki. Strateegiline eesmärk on vastus küsimusele "Mis saab meist?" Kuhu Eesti tahab välja jõuda? Vaadates täna toimuvat, näitavad märgid, et Eesti tahab keskpärastuda, kaduda, lahustuda, ümberrahvastuda, assimileeruda. Kas tee, mida nüüd märgiliselt rajama kavatsetakse hakata, on tee olematusse? Või kui ei ole, siis millisesse olemasollu? Selles tuleks kõigepealt selgusele jõuda, muidu võiks kõige "teerajajalikum" Eesti tunnuslause olla pärit vene muinasjutust: "Mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida!"

Niisuguselt stardipositsioonilt tahetakse disainida Eesti märki 200 000 euro eest. Jälle meenub vene klassika, Karamzin. "Kui tahta ühe sõnaga kokku võtta, mida Venemaal tehakse, siis peab ütlema: varastavad." Eks meiegi.