Margit Adorf: Eestist ostab vaid pimedusega löödu või see, kes on raha peale vihane. Või see, kellel on kohe on vaja
Uuel nädalal tabab kesklinna taas bränditud allahindluste laine, Hullud Päevad ja Osturalli. Need on näide sellest, kuidas asju kallimalt müüa.
Miks ma ütlen, et Hullud Päevad ja Osturalli on bränditud kampaaniad? Sest allahindlusi on nende kampaaniate väliselt veelgi. Õigupoolest on palju magusamad allahindlused ilma igasuguse kampaaniata pigem jaanuaris ja siis suve lõpu poole, mil hinnad kukuvad mõistlikult, ilma suurema kisa ja kärata, vähemalt 50%.
Hullud Päevad ja Osturalli on õpikunäide sellest, kuidas asju kallimalt müüa. Stockmann ja Kaubamaja on mõlemad suunatud rikkamale klientuurile, need kaubamajad eelistavad sellist klienti, kes on oma staatusest teadlik ja selle üle uhke, et jaksab endale asju osta just nendest kauplustest. Muidugi võib ju vaielda, et ega õige rikas Eestist nagunii midagi osta, ja eks see nii olegi. Eestist ei osta midagi ka õige vaene.
Õige rikka jaoks on Eesti valik väike. Võimalik, et ka liiga kallis. Ostetakse kodumaist disaintoodangut. Õige vaese jaoks on Eesti valik samuti liiga väike ja kohe kindlasti liiga kallis. Kaupmees aga ei taha odavamalt müüa, tema tahab kaunist kauplust, kus on kallis rent, ilusat väljapanekut ja varavalgest hilisööni, puhkepäevadelgi töötavat müüjat. Müümine maksab, ka enda kukrusse tahaks mõne sendi koguda…
Pole hinda, mis paneks hulluma või rallitama
Allahindlused on meil Eestis väga harva kuni 70%, enamasti jäävad need 20-40% piiresse. Mainitud Hulludel Päevadel ja Osturallil on minu hinnangul allahindlusprotsent keskmiselt 30%, kui ma võrdlen Eestis samu tooteid täishinnaga ja vaatan postkasti laekunud allahindluskampaaniate kataloogides esitatud hindu. Ma ei leia sealt midagi, mis oleks 50 või enam protsenti alla hinnatud. Pole sellist hinda, mis paneks hulluma või rallitama.
Vaatame nende allahindlusprotsentide kõrvale natuke juurdehindluse statistikat. Värskemad numbrid on aastast 2015. Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal rõivaste jaemüügi juurdehindlus Eestis 77,5%, kosmeetikal 101,4%, jalatsitel ja nahktoodetel 69%, sporditarvetel ja mänguasjadel 52,7%, kultuuri ja vaba aja kaupadel spetsialiseeritud kauplustes 49,2%, jaemüügil muudes spetsialiseerimata kauplustes 50,5%. Toidukaupade juurdehindlus jäi alla 20%.
Algavate allahindluskampaaniate mõte on müügikäibe suurendamine, kuid samas oma maine säilitamine nende klientide silmis, kes on harilikult nende kaupluste ostjaskond. Eestis on maine väga tähtis. Kui Londonis võib suure ale ajal näha karusnahksetes kasukates ülekullatud vanadaame kaubamaja esisel tänaval kaklemas, siis meil eestlastel on tegelikult häbigi käia hullude päevade kollase või osturalli roosa kilekotiga. Tahaks nagu küll seda allahindlust, aga samas on piinlik, et sellise kampaaniaga kaasa mindi. Me ju teame küll, et need kampaaniad on rohkem nagu naljanumber, mingit õiget alet seal ei tehta. Mõtet on vast tõesti osta vaid vetsupaberit, mida välismaalt veel odavamalt osta ei saa.
Vanasti, enne e-kaubanduse õitseaega, käisime paar korda aastas Soomes ja Rootsis allahindlustel tuulamas. Nüüd on see vaev ära jäänud, mõistlik inimene ostab oma kraami veebi kaudu välismaalt, kus täishinnaga ostes on hinnad sellised nagu meil Hulludel Päevadel ja allahindluse ajal võib vast üldse minestada, sest tehakse ka 90%ni ulatuvaid alesid.
Kui hindu vaatasin, sain puuga pähe
Mina avastasin veebikaubanduse mõned aastad tagasi, pärast lapse sündi. Hindade pärast ei taibanudki esialgu vaadata, pigem ei olnud aega ega jaksu vajaliku kraami järel poes käia. Siis kui hindu ka vaatama hakkasin, sain nagu puuga pähe - kus veidras kohas mina elan, veidras kohas nimega Eesti, kus täpselt sama tootja täpselt samasugune jalgratas maksab 100 eurot rohkem kui sama ratas Saksamaal. Eesti hind 125, Saksamaa hind 26. No koos postikuluga oleks olnud hind meie jaoks 36. Ikka kõvasti odavam.
Titekäru tellisin samuti Saksamaalt, meilgi on selle tootja esinduskauplus olemas, kuid veebi kaudu koju tellides sain täpselt sama mudeli ja sama tootja käru 300 eurot odavamalt kui oleks saanud Tallinnast. Ma tellisin ka mähkmeid ja laste toitu Saksamaalt, sest sealt sai kõvasti odavamalt, lisaks oli ka veidral kombel sama firma mähkmetootja mähkmete kvaliteet Saksamaalt ostes hoopis parem kui meie kaubandusvõrgust soetatu. Nagu oleks meie kaup tulnud kuskilt põrandaalusest salamähkmevabrikust.
Jalatseid ma olen käinud proovimas meie kaubandusvõrgus ja siis tellinud veebipoe kaudu mujalt, sest nii saab täpselt sama toote palju odavamalt. Ma ei telli Hiinast, tellin näiteks tootja ametlikust veebikauplusest. Itaaliast, Inglismaalt. Paljud teevad nii.
Reeturi tunne, aga sääst on suur
Eestist ostab vaid pimedusega löödu või see, kellel on häda käes ja kohe on vaja. Või see, kes on raha peale vihane.
Ühest küljest on mul kahju, et ma nii käitun, on küll kergelt reeturi tunne, et kuidas ma nüüd oma kodumaa kaupmeestele nii teen, kuid kui hinnavahed on ikka sadades eurodes, mitte pole asi paaris euros või mõnes sendis, siis nii suur vahe paneb minu raha voolama Eestist välja.
Ma ei teagi, mis oleks lahendus. Ehk see, et reaalse kauplusepinnaga ärisid koomale tõmmata ja luua meilegi rohkem veebipoode? Miskipärast ma ei usu, et kaupmees siis juurdehindlust jõudsalt vähendama hakkaks või allahindluse protsenti suurendaks. Ja nii ta peabki püüdma neid ullikesi, kes lähevad kõlavate loosungite ja hiigelplakatite õnge.
Võimalik aga, et teile meeldib see müügitsirkus? Siis küll. Kui eesmärgiks pole raha säästa, vaid ostes meelt lahutada, mõistan.
