MARGIT ADORFI KOLUMN | Eesti 101. Kui tulebki rahvast lõbustama 101 uut klouni, siis kannatame needki välja. Selles me oleme meistrid.
Üks põhimõte, kuidas elu headust hinnata on näiteks see, et kui ei kisa, siis on kõik korras. Ja ega need eestlased eriti ei kisa. Eestlasel on suuresti häbi tunnistada, kui on reha otsa astutud, king pigistab, või ei saa hakkama. Kuidas siis ei saa hakkama? Enne meid on hakkama saadud, hullemateski oludes on hakkama saadud, kuidas siis nüüd mina ei saa?
Aga vaata prantslasi - ronisid karjakaupa tänavale, lõugasid nagu metsalised, kümmekond inimest jättis ses heitluses ka elu, aga tühja sest – kogu maailm sai teada, et Prantsusmaal on elu vilets, president ei kõlba kuskile ja üleüldse, mis kliimasoojenemine, bensiin olgu jätkuvalt odav, sest muidu vaene rahvas jääb nälga.
Kas see kõik ka “õige” käitumine oli või “õige” asja eest, no mine võta kinni, aga igatahes tegid nad kõva lärmi, sest olid rahulolematud. Eestlane aga ei kisa, kannatab vaikselt, mõnikord ohkab ja kurdab (endamisi peamiselt) ja kulgeb edasi, uskudes siiralt, et tööd tehes tuleb armastus ja kui vaeva ei näe, siis pole õige saavutus. Eestlase jaoks pole õige asi, kui elu on kerge ja miski tuleb kätte ilma pingutusteta. Eestlasel pole kombeks karjuda ja tänaval laamendada. Üks mees läks vales kohas kisama, sai kohe piki pead.
Aga ei, meil siiski toimus ka proteste. Tselluloosivabriku vastu piketeerimine läks päris edukalt. Eks ole eestlanegi valiv: mõnda puud eestlane kallistab, teise ajab ahju ja see hindamine käib puhtalt emotsioonide pealt. Kuigi, võiks ju arvata, et eestlane on suht tuim tükk, valmis palju kannatama ja ilma kannatamata nagu ei oskakski olla.
Aga üldiselt on protestimarsse meil ikka vähe ja endiselt saab öelda, et kõik on väga hästi näiteks omastehooldajatega, vallasemadega, pensionäridega (neid varsti polegi, sest pensionile ei saa), puuetega inimestega, madalapalgalistega jne. Nad ei käi kuskil karjumas või kui nad karjuvadki, siis klienditeenindajate peale. Ja klienditeenindajate peale karjuvad nad selle pärast, et neil on muu elu pahasti, mitte sellepärast, et konkreetse firma teenus on halb. Nii et tegelikult on ikkagi kõik hästi.
Kas sina laulad aastavahetusel hümni? Ma arvan, et ma ei laula, aga mul on siiski hea meel, et hümn on tagasi. Lubadusi võib ju anda, kisada ja protestida võib samuti, kuid päris maatasa kõike lammutada ei saa ja üle laipade õiguse ajamine on ka liiga mõru. Mõne asja puhul on lihtsalt hea, et ta kuskil olemas on, isegi kui seda kaasa ei tee. Hümn on hea. Meeleavaldused on head. Lubadused on head. Eriti hea on, kui mõnest lubadusest saab ka kinni peetud. 100 aastat on väga hea, Eesti 101 aga veelgi uhkem. Ja kui tulebki rahvast lõbustama 101 uut klouni, siis kannatame needki välja. Selles me oleme meistrid.