Link kopeeritud!

MARGIT ADORFI KOLUMN | Eesti 101. Kui tulebki rahvast lõbustama 101 uut klouni, siis kannatame needki välja. Selles me oleme meistrid.

 (95)
MARGIT ADORFI KOLUMN | Eesti 101. Kui tulebki rahvast lõbustama 101 uut klouni, siis kannatame needki välja. Selles me oleme meistrid.
Foto: Marianne Ubaleht

Veel veidi, ja ongi läbi see suur 100 aasta pidu, mil Eesti Vabariigist ikka ainult head rääkida ja halva ees silm kinni pigistada. Sel aastal oleme kuulnud ohtralt pidukõnesid, kus kuulutatakse, et Eestis pole iial varem olnud nii hea elada ja kui tublid me kõik oleme olnud, nii suuri asju saavutanud. Kiitmine on ikka tore, ainult et pikapeale hakkab sellest ka väsima ja hinge poeb kahtluseuss, kas see kõik ikka on nii hiilgav, või püüame endile seda vaid sisestada, et kõik on hästi.

Üks põhimõte, kuidas elu headust hinnata on näiteks see, et kui ei kisa, siis on kõik korras. Ja ega need eestlased eriti ei kisa. Eestlasel on suuresti häbi tunnistada, kui on reha otsa astutud, king pigistab, või ei saa hakkama. Kuidas siis ei saa hakkama? Enne meid on hakkama saadud, hullemateski oludes on hakkama saadud, kuidas siis nüüd mina ei saa?

Aga vaata prantslasi - ronisid karjakaupa tänavale, lõugasid nagu metsalised, kümmekond inimest jättis ses heitluses ka elu, aga tühja sest – kogu maailm sai teada, et Prantsusmaal on elu vilets, president ei kõlba kuskile ja üleüldse, mis kliimasoojenemine, bensiin olgu jätkuvalt odav, sest muidu vaene rahvas jääb nälga.

Kas see kõik ka “õige” käitumine oli või “õige” asja eest, no mine võta kinni, aga igatahes tegid nad kõva lärmi, sest olid rahulolematud. Eestlane aga ei kisa, kannatab vaikselt, mõnikord ohkab ja kurdab (endamisi peamiselt) ja kulgeb edasi, uskudes siiralt, et tööd tehes tuleb armastus ja kui vaeva ei näe, siis pole õige saavutus. Eestlase jaoks pole õige asi, kui elu on kerge ja miski tuleb kätte ilma pingutusteta. Eestlasel pole kombeks karjuda ja tänaval laamendada. Üks mees läks vales kohas kisama, sai kohe piki pead.

Aga ei, meil siiski toimus ka proteste. Tselluloosivabriku vastu piketeerimine läks päris edukalt. Eks ole eestlanegi valiv: mõnda puud eestlane kallistab, teise ajab ahju ja see hindamine käib puhtalt emotsioonide pealt. Kuigi, võiks ju arvata, et eestlane on suht tuim tükk, valmis palju kannatama ja ilma kannatamata nagu ei oskakski olla.

Eks ole eestlanegi valiv: mõnda puud eestlane kallistab, teise ajab ahju ja see hindamine käib puhtalt emotsioonide pealt.

Või vaata õpetajaid. Aastaid pikki nad kisasid, et neile makstakse talumatult vähe palka ja nüüd lõpuks on neil palgatõus käes. Kui nad poleks pidevalt halanud, streikinud, ähvardanud, küllap oleks neil praegugi palk sama ja nad kuulaksid endiselt kõnesid sellest, kuidas õpetaja on maa sool ja kuidas nad on nii toredad ja tublid ja meil hariduses on lihtsalt väga fantastiline seis. Sest peamine on missioonitunne. Kui palk on madal, siis on ju missioonitundele hea rõhuda, mille muu pärast siis keegi ikka seda ametit peaks.

Aga üldiselt on protestimarsse meil ikka vähe ja endiselt saab öelda, et kõik on väga hästi näiteks omastehooldajatega, vallasemadega, pensionäridega (neid varsti polegi, sest pensionile ei saa), puuetega inimestega, madalapalgalistega jne. Nad ei käi kuskil karjumas või kui nad karjuvadki, siis klienditeenindajate peale. Ja klienditeenindajate peale karjuvad nad selle pärast, et neil on muu elu pahasti, mitte sellepärast, et konkreetse firma teenus on halb. Nii et tegelikult on ikkagi kõik hästi.

Mõne asja puhul on lihtsalt hea, et ta kuskil olemas on, isegi kui seda kaasa ei tee. Hümn on hea. Meeleavaldused on head. Lubadused on head.

Jube hea, et see valimiste aasta ei langenud juubeliaasta peale. Muidu poleks saanudki rääkida, et miski vajab parandamist, kuidas sa annad valimislubadusi ajal, mil kõik on väga hästi, kuidas sa rikud peomeeleolu? Aga nüüd viskab uue sajandi ette ja nüüd saab lubama hakata. Jätame kõik vana ja iganenu, jonni ja viha, eelmisesse sajandisse. Nüüd hakkame sportlikumaks, saame targemaks, tublimaks, rikkamaks, tervemaks, paljulapselisemaks, õnnelikumaks, õiglasemaks, töökamaks, anname endast 101 protsenti! Uue aasta ja uue aastasaja künnisel veel üks kübeke pidulikkust.

Loe veel

Kas sina laulad aastavahetusel hümni? Ma arvan, et ma ei laula, aga mul on siiski hea meel, et hümn on tagasi. Lubadusi võib ju anda, kisada ja protestida võib samuti, kuid päris maatasa kõike lammutada ei saa ja üle laipade õiguse ajamine on ka liiga mõru. Mõne asja puhul on lihtsalt hea, et ta kuskil olemas on, isegi kui seda kaasa ei tee. Hümn on hea. Meeleavaldused on head. Lubadused on head. Eriti hea on, kui mõnest lubadusest saab ka kinni peetud. 100 aastat on väga hea, Eesti 101 aga veelgi uhkem. Ja kui tulebki rahvast lõbustama 101 uut klouni, siis kannatame needki välja. Selles me oleme meistrid.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare