Margit Adorfi kolumn: jutustus ideaalsest timukast ehk tee seda tööd, mida armastad
See oli mees, kes sündis timukasuguvõssa, juba kaheksa põlve oli selles klannis peetud timuka ametit. Aastasadu timukaid. Ka väike Johann sirgus timukaks ning ta tegi seda tööd korrektselt ning innuga. Oma elu jooksul saatis ta teise ilma üle 3000 inimese, ta arendas prantslaste giljotiinist oma versiooni, mis oli kergem ja millega sai tööd teha efektiivsemalt, näiteks sai seda vähese vaevaga transportida. Seega oli tegemist tööle pühendunud inimesega, kes arendas töötingimused paremaks ning tema juures leidis surmamõistetu oma otsa kolme sekundiga.
Ta olevat olnud tõsine mees, riietunud alati timukale kohaselt ning teinud oma tööd emotsioonitult ning täpselt. Ei mingit tundetulva, ja kes seda timukalt ootakski? Ta oli proff. Pärast sõda saatis ta tellimustööna teise ilma ka oma sõjaaegsed ülemused, saades selle eest vabaduse. Ta elas kõrge eani, suri 1972. aastal, olles 79-aastane. Kümmekond aastat enne oma surma võttis ta sõna surmanuhtluse taastamise vastu. Üks tema poegadest tappis end 1950. aastal, väidetavalt seetõttu, et teda kiusati isa ameti pärast.
See traagiline lugu pani mind mõtlema. Ei, mitte kõigi nende tuhandete teise ilma saadetud hingede peale. Pigem arvan, et keset sõjakoledusi kolme sekundiga teise ilma saadetud saada oli isegi helge lõpp, aga see selleks.
Jäin mõtlema töö üle, mulle meenus, et kunagi mu enda lapsepõlves ütles minu kokast ema, et ärgu ma kokaks kindlasti hakaku, see on üks hirmus raske töö, kogu aeg jalgadel, kuumus, rasked tõstmised, terariistad, ohtlik ja füüsiliselt raske amet.
See meenus mulle, kui hakkasin kujutlema olukorda, kuidas oleks olnud sündida timukate perekonda. Timukate tütred said abielluda vaid timukate poegadega, sest teiste elualade esindajad põlgasid timukasuguvõsa ära. Timukate pojad omakorda ei saanud eriti muud eluala õppima minna, eriti kui ameti õppimine oli veel niisugune, et seda ei omandatud demokraatlikult, annetepõhiselt, koolis käies, vaid kellegi juures sellina alustades. Nad oleks pidanud kaugele mujale rändama, kus neid ei tunta, selleks et alustada nullist, perekonna toeta.
Ma kujutasin endale ette, kuidas timukasuguvõsas käis lastele tasapisi timukatöö tutvustamine. Nende surmaga harjutamine, mis etiketti õpetati või mis nippe seletati. Tundub, et üks eesmärke oli inimene teise ilma saata võimalikult kiiresti ja vähese käraga. Seda see viimane kuulus timukas ka tegi. Mõtlesin, et kas nad harjutasid kodus peegli ees kirvenägu, sellist ilmet, et ükski lihas näos ei liigu. Mõtlesin, et kas neil oli ka mingeid erilisi ametialaseid stressi maandamise nippe, mingi lõõgastav tegevus pärast väsitavat timukapäeva. No vaevalt küll nad mediteerisid või musitseerisid.
Aga jah, igatahes meenus mulle mu oma ema hoiatus, et ärgu ma tema ametit endale valigu, ja ma mõtlesin, et mul on teisigi tuttavaid, kes kindla peale ise ei soovinud oma vanemate ametit õppima hakata. Õpetajate lapsed ei ole soovinud saada õpetajaks. Kunstniku laps pole ihanud saada kunstnikuks (üks teine jälle sai). Tehasetöölise laps ei unistanud liinitööst ja linnaametniku laps unistas hoopis maaelust.
No igal juhul oli meil kooliajal töökasvatus, kus püüti sisendada, et kõik tööd on head, meile tehti ka teste, et mis meile ametialaselt sobida võiks, kuid üldiselt on mul enda lapsepõlvest jäänud selline mulje, et töö on midagi niisugust, mis on a) vaevarikas, b) raske, c) ei meeldi, aga tuleb ära teha. No see klassikaline, et tee tööd ja näe vaeva…
Ja siis ma hakkasin edasi mõtlema, et kui vähe on mu tutvusringkonnas tegelikult inimesi, kes siiralt saavadki öelda, et töö, mida nad teevad, ongi nende kutsumus, nende armastus, nende rõõm, ja et nad on oma valdkonnas õnnelikud. Ikka rohkem on seda, et töö on midagi pigem vastumeelset. Samas on üldine suhtumine ka selline, et (eriti kui oled töötuks jäänud) töö peale sülitada ei tohi, meelepärast valida on patt, tööle nõudmiste esitamine on ülbe, tingimustega mitte rahul olemine on ka väga paha ja kui veel töö juhtub olema selline, et see justkui tegijale üldse vaeva kaasa ei too, siis selle eest ei taheta ka maksta. Et niisugust rõõmutoovat tegevust peaks harrastama hobi ja heategevuse korras ning rahul olema sellega, et said veidi mõnusalt aega veeta. Näiteks tahetakse, et keegi tasuta pilli mängiks, et ehitajast sõber puhkepäeval põrandalauad maha paneks, et ehk keegi viskaks pidupäeva puhul mõne spetsiaalse luulesalmi kaardile…
Ja siis ma mõtlesin jälle selle timuka peale. Seal selles loos, millega ma kokku puutusin, mainiti negatiivses võtmes ära see, et too timukas sai oma töö eest väga head palka. Nojah, aga kui ta oleks seda teinud rõõmuga ja tasuta, siis oleks ta ju olnud hirmus õudne elajas? Mis inimene oleks valmis ilma rahata tegelema sellise tööga? Või et kuna see töö on nii hirmus võigas, siis seda ei tohikski üldse nii võtta, et mõni inimene teebki seda lihtsalt tööna? Samamoodi, et kui mõni töö on nii hirmus lihtne (nagu näiteks luuletuste kirjutamine?), siis sedagi ei saa tööna võtta, vaid see on rohkem nagu harrastuse asi? Njah.
Vaat sellised uitmõtted tabasid ja mõtlesin, et eestlaste ja tööga on ikka pahasti küll. On ikka pahasti küll, et ma olen terve oma pika elu mõelnud seda, et töö ja vaeva vahel on võrdusmärk, ja ma olen kartnud seda, et kui mul on mingi hobi ja ma sellest arendan hoopis töö, siis varem mõnus olnud hobi muutub tööks saades kohe vastumeelseks. Mine tea.
Ja ma mõtlesin, et kas üldse oleks võimalik selline maailm, kus inimesed teevad tööks just sellist asja, mida nad lapsest saati on teha tahtnud ja mis kohe üliväga meeldib? Ega see täiesti võimalik muidugi poleks. Alati on ka selliseid töid, mida keegi meelsasti teha ei taha. Siis vähemalt võiksid need tööd olla au sees. Kui sügavamalt järele mõelda, võiks ka timuka töö olla au sees. Mitte selles mõttes, et kõik rüseleksid selleks saama, vaid selles mõttes, et müts maha inimese ees, kes suudab seda tööd teha. Või mis? Müts maha prügisorteerijate ees, müts maha kirurgide, kassapidajate, laibalahkajate ees.
