Margit Adorfi kolumn: munapühade tumedam pool - mis see küll on, mis meis pühade ajal raevu tekitab?
Teame juba ette, et pühadega kaasneb vägivallalaine. Seda nii globaalselt kui peresiseselt. Uudistetoimetuses töötades on teada, et igasugused suuremad pühad, näiteks jõulud, aastavahetus ning ülestõusmispühad võivad kaasa tuua terrorismilaine.
Kuid sama tendents on ka omaenda rahva seas. Sotsiaalministeeriumi kodulehel on selge sõnaga kirjas, et perevägivallaga seotud pöördumisi laekub pühade ajal kuni poole võrra enam kui muudel päevadel.
Kanadas läbi viidud uurimus näitab, et seal on vägivalla kasvuprotsent pühade ajal 30%. Seejuures käituvad vägivaldselt nii purjus kui ka täiesti karsked ja kained inimesed. Misasi see küll on, mis pühade ajal raevu tekitab?
Üks põhjuseid on kindlasti see, et kui vabu päevi on järjestikku tavapärasest enam, tarbitakse ka rohkem vägijooke. Võtavad ka need, kes muidu seda ei tee, ning need, kes on muidu harjunud vaid napsutama, võtavad ülemäära.
Kas tasuks seda kuidagi ennetada? Keelamine ei aita, selge see. Aga kui on teada, et naabrinaine muutub pühade ajal vägivaldseks või üleaedne mees ikka pühade paiku raske rusikaga on, kas siis saaks juba ette sellist olukorda vältida? No näiteks anda potentsiaalsetele ohvritele teada, et teie helistate politsei ning teil on abivajaja jaoks vaba koiku ootamas? Või oleks abiks ainult see, kui teada–tuntud märatsejad pühadeks kuskile “pühalaagrisse” koondada? Nojah, see jutt kisub juba ulmeks.
Veel võib olla põhjuseks see, et inimene, kes muidu pere keskel nii palju ei viibi, vaid rabab kuskil eemal tööd teha, on ühtäkki ootamatus olukorras ja ei oska endaga midagi peale hakata. Kõik käib närvidele, pühad käivad närvidele, Jeesuse ristilöömine, mis see veel on? Nõtrus! Lollus! Ajab lausa marru! No on selliseidki inimesi. Kohe ei oska rahulikult olla, ajab laamendama ja ilma vägijoogitagi. Ka tööga seotud probleemid võimenduvad pühade ajal, nii veider kui see ka pole.
Pühade ajal võivad olla frustreeritumad ka need, kes peavad teisi võõrustama, olgu siis omal vabal tahtel või traditsiooni sunnil. Koristamine, laua katmine, köögis rassimine, külaliste vastuvõtmine - see kõik võib pinge all murduma panna ka muidu malbe perenaise. Kes elab end siis välja näiteks sülekoera peale (seegi on koduvägivald). Kas võib nii olla?
Kas see ikka vastab tõele, et muidu rahumeelsed inimesed hakkavad pühade ajal frustratsiooni vägivaldselt välja elama? Kas vägivalla-akte ikka tõesti on rohkem või on pühade ajal lihtsalt rohkem selleteemalisi kõnesid? Ehk on sel ajal rohkem naabreid kodus, kes ohvri asemel ise politsei kutsuvad?
Igal aastal viiakse sel teemal läbi mitmeid uurimusi - kuidas pühade periood koduvägivalda mõjutab. Hämmastaval kombel on leitud, et kuigi kõnesid näib koduvägivalla kohta rohkem tulevat, siis pühade ajal on koduvägivalda üldiselt vähem. Et ohvrid ongi nagu ette targad ja “käituvad paremini”, samas püüavad ka vägivallatsejad ise pühade ajal end viisakamalt üleval pidada kui muidu.
Ega see mingi lahendus ei ole, kui end vaid pühade ajal kokku võetakse ja elatakse hirmus, et elukaaslane plahvatab või on stressis, või et ise midagi hullu korda võidakse saata. Paraku need, kes olukorras ise sees on, olgu kannatanu või võimuri poole peal, ei ole tihtipeale võimelised ise olukorda adekvaatselt hindama ja seda lõpetama.
Siinkohal soovitaksin kaasmaalastel näidata pühade ajal ja ka pärast pühi üles rohkem ligimesearmastust ja olla naabrite ning lähedaste suhtes tähelepanelikud. Et ei peaks hiljem ütlema: “Ma teadsin seda ette!” Pakkuge abi, kutsudes abi. Ärge rääkige taga, võtke midagi ette!
Koduvägivalla ohvritele on Eestis abiks ööpäevaringne tugitelefon 1492 ja naiste tugikeskused üle Eesti. Kõik abi ja nõu vajavad inimesed võivad nõustamisele pöörduda sotsiaalkindlustusameti ohvriabi üksuse piirkondlikesse keskustesse.
Hädaabinumber 112
Tugitelefon 1492
www.naisteliin.ee
Riiklike ohvriabitöötajate infotelefon 16106
