Margit Adorfi kolumn: oleme viimased metslased – kraamige oma grillipannid välja, enne kui laboriliha maailma vallutab!
Hea reklaam tabab ajastu närvi, kõnetab kohalikke ja on aktuaalne. Praegu on teadupoolest väga trendikas olla vegan, aga minu meelest hea säriseva lihakäntsaka vastu ei saa ikka miski.
Ma laoks tagataskust lagedale ka selle kaardi, mis ütleb, et meie laiuskraadil ei ole mõistlik olla puhas taimetoitlane. Muidugi, suvel võiks ju olla. Aga nagu lihakõnegi kuulutab, siis me oleme griliv rahvas. Mulle väga paljud asjad eestlaste juures ei meeldi, võltsvagadus, ületöökus, lõputu ponnistamine ja piskuga leppimine näiteks, kuid grillipanni juures need omadused tihtipeale kaovad. Võib-olla seepärast ongi toki otsas või restil lihakärsatamine lahe.
Silmakirjalik olen ma tegelikult isegi, sest ega ma ole kindel, et suudaksin siga veristada või kanal pea maha lüüa, et ihaldatud lihakäntsakat järada. Kuid sama ebakindel on ka see, et ma ei tea, kas oleksin võimeline harima kartulipõldu või harvendama kapsaid. Või kas see harvendamine on humaansem, taimebeebigi tahab ju kasvada? Pigem ma vist ikka vibukütina hädavajadusel mõne looma maha notiksin, kui et kuude kaupa kõblaga mulda kobestaksin.
Olen ajakirjandusliku eksperimendi käigus olnud taimetoitlane, kuu aega. Hiljem on mul peal käinud isetekkinud soovid olla mõnda aega vaid taimetoidul, kuid mõne aja pärast on see ikka mööda läinud. Keha tunneb liha kutset, verised lihakäntsakad hakkavad end unedes ilmutama ja muudkui aga tahaks rebida killukesi suure küpsetatud tagakoodi küljest nagu “Viimses Reliikvias”, olgu see prints Gabriel seal siis või mitte, peaasi, et oleks küpsetatud rümp.
Juba lapsena armastasin süüa keedetud keelt ja suitsuvorsti, sinki, vanaema suitsuahjus suitsutatud kanu ja ahjus küpsetatud nutriat. Pole midagi maitsvamat nutriapraest! Jah, olen proovinud ka sojabaasil toodetud lihaasendajaid, kuid see pole ikka see, aju juba ära ei peta.
Kui ikka tead, et see on mingi uba ja üldse mitte elukas, kelle rinnus kunagi süda tuksus (südamepirukad, muuseas, on ülihead), siis tunned, kuidas see asi sul suus ringi käib ja kuidagi alla minna ei taha. Paastu võib pidada, kuid liha peab ikka saama. Ja ma ei räägi siinkohal üldse sellest, et ilma lihata tekib vitamiinupuudus, bla-bla-bla. Võib tekkida, aga ei pruugi.
Nüüd loen uudist sellest, et uue tehnoloogia abil on võimalik piima pruulida, umbes nagu õlut pruulitakse. Sünteetilise piima on välja mõelnud noored teadlased Ryan Pandya ja Perumal Gandh. Selle üle tasub rõõmustada küll, sest ega piimalehm liha lauale too ja kellele seda laktoosirikast piima ikka niiväga vaja on. Sünteetiline piim on laktoosivaba ja maitseb täpselt piima moodi, kinnitavad teadurid, kes kasutavad piima pruulimiseks erilist piimapärmi, mille nad on valmis meisterdanud päris lehma DNA abil ning mida nad kasvatavad 3D printeri abil.
Kahjuks, kui sünteetilise piima huviline on kaseiiniallergik, siis teile see uudis hea ei ole - kunstlikus lehmapiimas on kaseiin sees, kuigi laktoosi pole. Uus piim säilib kauem, selle tootmine kurnab vähem loodust, see on hormoonide, antibiootikumide ja steroidivaba, imeline leiutis.
Võiks arvata, et rahvas juba võtab järjekorda ja jookseb sellele tormi, kuid ikka on jama, sest see toiduaine on ju geenmuundatud ja käib vaidlus, kas see ikka kõlbab. Teadlased kinnitavad, et proteiin, mida nad toodavad, ei ole elusorganism ja seega see pole mingi geenmutatsioon. Mingit kommertstoodangut nad ka veel ei plaani, lubavad siiski esimese sünteetilise piima tootega avalikkuse ette tulla 2017. aasta lõpuks.
Piim piimaks, tänapäeval vaikselt juba toodetakse ka sünteetilist liha, näiteks on labori tingimustes kasvatatud kana- ja pardiliha. Kunstliha pole veel poelettidele paisatud, erinevates uudistes on välja käidud, et selline liha jõuab kaubandusvõrku umbes viie aasta pärast.
Me oleme murrangulise ajastu lävel, meil on veel viimane võimalus järada lihakäntsakaid nii nagu me oleme seda lugenud muistendeist ja näinud filmides, meie lapselapsed ei pruugi enam laborivälist liha saadagi, oleme viimased metslased, kraamige oma grillipannid välja, enne kui laboriliha maailma vallutab!
Veel üks asi. Üks, mida ma omal ajal eksperimendi korras kuu aega taimedieedil olles õppisin, oli see, et kui tahad olla taimetoitlane, pead olema rikas. Ainult siis saad sa oma lauale panna vajalikul määral mitmekesise taimekoosluse, mis pakub mõnu nii meeltele kui kehale.
Mul pole veel kahjuks õnnestunud rikkaks saada, võimalik, et ma seepärast siin lihale oodi laulangi. Eestlased üldiselt pole ka väga rikas rahvas ja seepärast ongi vana hea siga ja grillvorst meie rahva sõbraks - odav lihakäntsakas aitab eluga toime tulla ja raskustest läbi rassida.
