Margit Adorfi kolumn: sotsiaalmeediat kasutades viibin küll avalikus ruumis, kuid ei pea kogu aeg töö peale mõtlema. Eks?
Jama on aga sellega, et ega päris igasugu asju ei saa sotsiaalmeedias ka jagada, sest kui oled näiteks tööl peen ja esinduslik, kuid postitad Instagrami täis pilte, kus nädalavahetusel midagi pöörast korraldad, osaled näiteks alastijooksus, mudamaadluses või oled beebioksene, siis pead enne mitu korda mõtlema, kas see ikka on piisavalt soliidne.
Äkki tööandjale ei sobi? Äkki see rikub sinu võimaluse kunagi mingi parem positsioon saada, sest teada ju on, et üks esimesi asju, mida uus tulevane tööandja kandideerija puhul vaatab, on sotsiaalmeedia? Samas, kui sa kujundad enda Facebooki kontost endale soliidse visiitkaardi, siis pole see enam päris see õige mõnus sõpradega sidepidamise viis ja sa võid paista hoopis eriline kuivik, kelle elu sisuks ongi vaid töö. Ka kahtlane. Igatahes teenivad mõned ettevõtlikud juba sellega raha, et koolitada inimesi, kuidas oma sotsiaalmeedia lehekülgedest kujundada neutraalne ja enda eesmärke teeniv visiitkaart.
Kui nüüd mitte päris äärmustesse laskuda, et keegi ainult puha hullusi oma sotsiaalmeediasse paiskab, jagab lõputult vandenõuteooriate linke, külvab oma sõnavõttudega rassiviha või levitab imalaid filosoofilise tarkuseteri sekka beebide, rooside ja kutsika piltidega või on tema sein kaetud testosteroonist pakatavate misogüüniliste hüüatustega, siis enamasti on inimesed ikka mõistlikud.