MARGIT ADORFI KOLUMN | Tüütud tumemeelsed
Inimesed käivad ravil, jagavad oma kogemusi, neile vastavad kümned ja kümned, kes ütlevad: Ma tean, mida sa tunned. Hämmastusega avastan lugusid, kus räägitakse nutuhoogudest ja lausa hiljutistest peaaegu vabasurma minemistest. Tundub, et depressioon ja läbipõlemine on praegu väga moodne. Ajakirjad-ajalehed teevad intervjuusid, avaldavad kolumne, kogemuslugusid. Korraga on neid lugusid kuidagi väga palju saanud, kas pole tüütu, jälle hakkab pihta, seesama jama?!? Nojah, praegu ma olen küüniline, kuid asi on siiski tõsine.
Depressioon on inimesele, kes seda põeb, väga ränk. Muidugi. Kuni ta veel ravi ei saa, seni eluisu tasapisu hääbub, ramm kaob, enam ei viitsi olla viisakas, ei jaksa end ja oma ümbrust kasida, mõeldes, et mida küll teised arvaksid, kui seda näeksid... Tahaks kurta, aga ei saa, kui kurdavad, siis pärast põevad veel topelt, kohustused koormavad, midagi teha ei taha ja ei jõua ka, esialgu ehk ei jõua ka arsti juurde minna. Kui aga juba on arsti juurde jõutud, siis ega need tulemused imekombel kiiresti ei tule, kui põdejal endal ei õnnestu enesest leida sisemist elujaatavat leeki, siis võib tohter ja lähedane sussitada ja sussutada nii palju kui jõuab, asja ei saa ikka. Kui siis lõpuks tumemeel siiski, nii enda kui teiste ponnistustest hoolimata vabasurma valib, siis näidatakse näpuga lähedaste peale (ja nad ise süüdistavad end samuti), et kuidas siis nii, et ei märganud, ei aidanud, nüüd nutate, kus varem olite?
