Nüüd on siis arhitekti „tähetund” saabunud! Korraga märkab ühiskond, et linnaruum on muutunud, mitmed lehed räägivad halli kardinali õudsetest tegudest, tema jubedatest majadest, mis rikuvad keskkonda, hoonetest, mis on liiga suured, liiga odavad ja näotud.

“Mis teil viga on, arhitektid? Miks te projekteerite Tallinna selliseid jõledusi?” küsib Jaak Urmet 10. augusti Eesti Päevalehes. Ja Ants Juske jätkab samas mõned päevad hiljem: “Eelmine Eesti aeg pärandas meile suurepäraseid ehitisi, sama võib öelda ka suure osa Vene ajal ehitatute kohta. Mida on aga viimane kümme aastat meile pakkunud? Ehk ainult mõned rikkurite eramud, aga linnaruum?”

Tagasihoidlik juurdlus

Et süüdistused on pehmelt öeldes liialdatud, on arusaadav – kes seda rahulikku targutamist ikka viitsib lugeda. Paraku on Urmet oma arhitektuuripattude registrisse pistnud ehitisi seinast seina, nimetades siin suurepäraseid arhitektuuriteosed, mida “arhitektuuriharidusest rikutud maitse” üksmeelselt üsna kõr-gelt hindab, kui ka tõsiseid linnaehituslikke äpardusi. Enne kui asuda süüdlast turuplatsil üles pooma, võiks teha tagasihoidlikugi juurdluse tema süü tuvastamiseks.

Miks siis arhitektid projekteerivad maju, mis mõjuvad linnaruumis kui sadul sea seljas?

Alustaks sellest, et igale uuele hoonele eelneb planeeringu koostamine. Kui planeering näeb ette, et ehitada võib hektari kaubanduspinda ja selle peale paarkümmend korrust kortereid, siis võib mürki võtta, et selline maht antud kohale ka tuleb. Ükski arendaja ei ole valmis taganema talle kord juba lubatud kasumist. Kui arhitekt alustaks maja tegemist loenguga linnaruumist ja teeks ettepaneku väiksem maja teha, siis patsutataks talle ilmselt põsele ja saadetaks lillede ja liblikatega mängima. Kinnisvaraarendajad on tõsised inimesed. Paljudel juhtudel on investoriks välismaalane, kelle jaoks siinset linnaruumi vaid exeli-tabelid kirjeldavadki. Ja kui eesti arhitekt jonnima hakkab, siis leitakse kuskilt Euroopast tegija, kelle südametunnistus tööd vastu võtmast ei tõrgu. Nii telliti näiteks linnahalli asemele elurajooni planeerima taanlased ja rootslased. Eesti arhitektid osutusid endise arhitektuuriteose suhtes liiga härdameelseks. Samuti vahetati välismaalaste vastu Sakala keskuse arhitektuurikonkursi võitjad, kes keeldusid piisavalt tellija näpunäiteid järgimast.

Planeeringutega tegelemise on riik määranud kohalike omavalitsuste pädevusse, kel aga selle tarvis raha napib ning kes planeeringute tellimise pahatihti edasi erakätesse annavad. Ja kes see loll siis oma maad ühiskondlikust huvist lähtuvalt planeerima hakkab? Planeeringu koostajaga probleeme pole. Kehtiv planeerimisseadus lubab planeeringuid teha maamõõtjatel, geodeetidel, kinnisvaraplaneerijatel jne. Vastava tõlgenduse andis planeerimisseadusele ka õiguskantsler Allar Jõks. Nii joonistavad tihtipeale arhitektidele ehitusmahud ette spetsialistid, kelle maitse on arhitektuuriharidusest täiesti rikkumata. Kui Tallinnas on planeeringute kvaliteedi üle siiski üsna tugev kontroll, siis maakohtades, kus omavalitsuste juures ei tööta ühtegi arhitekti ning projekte kontrollivad samuti arhitektiharidusest rikkumata ametnikud, on olukord üsna nutune.

Ei ole mingi saladus, et suuremad arendajad on poliitiliste parteide suursponsorid. Ja kui juba kohalik omavalitsus ja arendaja ühes paadis aerutavad, siis sünnivad olulised linnaehituslikud otsused kõrgel lihtsurelike peade kohal. Kuidas ja mis tingimustel müüakse maha või antakse pikaajalisele rendile olulised maatükid, seda ei otsusta ei spetsialistid ega ka planeerimis-ametid.

Aastaid tegutses Tallinna linna juures arhitektuurinõuogu, kes ühiskondlikus korras nõustas linnaplaneerimisametit. Tagasi lükati üsna mitmed linna sobimatud planeeringud ja hooned, mis kahtlemata tekitas meelehärmi paljudele arendajatele. Kevadel saatis linnapea Tõnis Palts talentide linna loomise tuhinas arhitektuurinõukogu laiali. Kas lootuses, et linn sellest ilusamaks muutub, või jäi see lihtsalt kellelegi jalgu – ei tea.

Riik – ahne investor

Kuna kaks kolmandikku Eesti elanikkonnast elab tiheasustusega aladel, siis on selge, et nende elukvaliteet, tervis ja suhestumine ümbritseva maailmaga sõltub väga suurel määral konkreetse linna või küla arhitektuurist, selle funktsioneerimisest, maakasutusest, väljanägemisest ja arengusuundumustest. Riigi asi on tunda huvi, milline on Eesti ehitatud keskkond, ning luua seadused ja süsteemid selle kvaliteedi tagamiseks. Eesti riigistruktuurides pole siiani ühtegi ametnikku, kellega võiks rääkida arhitektuuri teemal.

Riik, kelle omanduses on näiteks Tallinna katastrisse kantud maast 11,8% ja lisaks reformimata maa, mis moodustab 47,35% pealinna maast, käitub oma kinnisvara haldamisel ja arendamisel kui kõige ahnem investor, kelle jaoks esteetilised väärtused ja kvaliteedinõuded on tundmatud. Rääkimata sellest, et riigi tasandil tegeldaks selliste oluliste probleemidega nagu vabariikliku tähtsusega hoonete planeerimine, valglinnastumine, paneelelurajoonide tulevik, ohtlike veoste, maanteede ja raudteede suunamine, sadamate planeerimine, uute elurajoonide põhimõtete väljatöötamine või erinevate sotsiaalsete gruppide suunamine jne.

Kui Eesti arhitektide liit esitas Harju maavanemale protesti Tallinna sadamaalale kaubanduskeskuse rajamise vastu, saadi vastuseks, et puudub protesti koosseis. Protest arhitektuuri või linnaruumi kvaliteedi pinnalt ei ole protest. See ei riiva ju kellegi isiklikke huve...

Ja siiski on eesti arhitektid suutnud luua suurepäraseid arhitektuuriteoseid, mis on äratanud tähelepanu ja imetlust kogu maailmas. Näiteks võiks siin tuua viimase maailma arhitektuuriatlase, kus on esindatud Eestist neli objekti + Eesti saatkond Vilniuses.

Margit Mutso, Eesti arhitektide liidu esimees