Margit Schönberg: välisministeerium abistab surnukehade äratoomisel, aga elusatele kriisipiirkonnas abikätt ei ulata
Ilus päikesepaisteline päev purunes hetkega kildudeks: pea kohal tiirutasid helikopterid, politsei- ja kiirabiautode katkematud sireenid riivasid kõrva. Politsei mootorrattad ja hambuni relvastatud politseinikud kõikjal tänavatel. Keset lämmatavat 40-kraadist palavust olid inimesed teadmatusest hirmunud. Teineteise järel sulgusid poodide, kohvikute, restoranide, hotellide uksed ja kaitsevõred.
Kogu linnaliiklus suleti, aga meie hotell asus 200 km kaugusel väikeses Hispaania linnakeses Portbou´s. Oli selge, et sinna me ööseks tagasi ei saa. Kuigi kiirustasime viimasele rongile, suleti raudteejaamad ja rohkem kui 2-tunnine tagasisõit jäi meile kättesaamatuks.
Jäime nõutult tänavale ja ootasime, et keegi politseinikest jagaks mingitki infot. Seda ei juhtunud. Kuigi ma ei oska eriti hästi inglise keelt, siis suures hädas katsusin ikkagi politseinikelt teavet saada selle kohta, kust leida abi või mida teha edasi, et ööseks ulualust leida. Hispaania politseinikel on inglise keele oskus praktiliselt olematu.
Infot pole kuskil
Tundsin tõesti hirmu. Ei teadnud, kuidas olla või kus peaksin olema. Kas on turvalisem seista seina ääres või vastupidi, olla keset teed. Kuskil ei tundunud turvaline. Olin teinud päeval palju pilte ja telefoni aku hakkas tühjenema. Internetiühendust ei olnud võimalik saada.
Helistasin õele ning tütrele. Andsin teada, et olen elus ja terve, kuid ei tea ikka veel, mis edasi saab. Kodused proovisid meie aitamiseks samuti infot hankida. Pojad olid Eestis uudistest kuulnud, et Barcelonas viibivad abivajavad eestlased saavad telefoni teel ühendust võtta Eesti välisministeeriumiga. Küll aga asutuse telefoninumbrid ei vastanud.
Seisime endiselt raudteejaama suletud võrede taga kümnete segaduses inimeste keskel. Lootsime, et äkki on terroristid kätte saadud ja liiklus avatakse. Aga ei. Minnes raudteejaamatöötajatelt infot küsima, eemaldusid nad kohe, kiirelt, sõnagi minuga vahetamata, kaitsevõrest eemale.
Ma tõesti ei teadnud, kuidas olla või mida teha. Igal pool tundus vale ja ohtlik.
Pisaraid tagasi hoides lootsin siiski, et kõik laheneb meie kasuks ja saame veel sel õhtul turvaliselt Barcelonast lahkuda.
See võimalus kahanes aga iga minutiga ja lõpuks mõistsime, et peame öö veetma siiski Barcelonas. Ent kus?
Välisministeerium jääb ükskõikseks
Sain uue telefoninumbri oma nooremalt pojalt. Proovisin, ja mulle vastati! Kõlas noormehe hääl: "Tere, Eesti välisministeeriumi nõunik kuuleb." Lootsin, et oleme päästetud! Vastus abipalvele leida meile turvaline öömaja pani mind jahmatama. "Kahjuks ei saa me teid aidata. Peate endale ise hotelli leidma." Uurisin ka saatkonna kohta, kuid seda Barcelonas pole ja aukonsul lõpetas tööpäeva juba kell 5.
No mida? Selgitasin, et viibime ohtlikus piirkonnas ja ega me saa lageda taeva alla jääda. Mulle vastati, et meid on võimalik aidata ainult juhul, kui oleme kaotanud mõne dokumendi või passi. Olin sõnatu. Ma ei saa tänaseni aru, miks niimoodi ükskõikselt käituti. Kas ma ei ole tõesti oma riigile mitte keegi? Hingepõhjani solvunud, isegi mitte vihane, väsinud ja hirmul, hakkasime öömaja otsima.
Kõndisime kilomeetreid pimedatel tänavatel, tallaalused suurest kõndimisest verevillides. Küsisime hotellidest endale öömaja, kuid tulutult – vabu tube polnud. Käisime bussijaamaski ära lootuses, et mõni buss sõidab Portbou poole, kuid sedagi asjatult. Kell oli liiga hiline ja sinnakanti bussi ei läinud.
Ühes üsnagi luksuslikus hotellis palusin pisarsilmi peavarju. Meile oleks piisanud ka fuajees olevast diivanist, et istuda turvaliselt hommikuni, aga ei. Seda ei lubatud. Seejärel leidsime pubi, mis oli avatud kella kaheni. Kasutasime juhust ja viibisime seal sulgemiseni. Kõndisime edasi ja leidsime ühe kella kolmeni avatud kiirtoidukohta. Ka see võimalus sai kasutatud.
Lageda taeva all
Edasise öö veetsime lageda taeva all pargipinkidel, kaaslasteks pimedas tänaval ringisibavad hiired. Natukeseks õnnestus ka pikali heita ühes bussiootepaviljonis, meist kaugemal, raudteejaama seina ääres, kümned inimesed tänavasillutisel magamas. Neilgi polnud kuskile minna. Kõik ootasid hommikut.
Politseisireenid kostsid kõrvu terve öö vältel. Lubasin oma lastele, et ärgu muretsegu, tulen koju! Hinges ma seda päriselt ei teadnud. Õnneks saime Barcelonast lahkuda kella 6.16-se rongiga.
Eesti välisministeerium abistab surnukehade äratoomisel välismaalt kodumaale, aga elusatele kriisipiirkonnas varujaluse leidmisel abikätt ei ulata. Kummaline. Midagi on tõesti pildil valesti?
Saan täie kindlusega öelda, et sain tohutult tuge oma perelt - lastelt ja õelt. Aitäh neile, armastan neid väga! Istun nüüd hommikul Keila rongis, sõidan tööle ja tunnen südamest head meelt, et olen Eestis tagasi. Võin uhkusega öelda "Mina jään ja lendan alati mesipuu poole"! Loodan, et ükski inimene ei peaks kogema sama, mida mina.
KOMMENTAAR
Välisministeerium: proovisime leida parimat võimalikku lahendust
Armo Vask, välisministeeriumi meedianõunik
Välisministeerium võtab iga helistajat ja tema muret väga tõsiselt nagu ka antud kodaniku kõnet. Oleme nüüdseks lindistuse telefonikõnest üle kuulanud.
Telefonikõnele vastanud välisministeeriumi töötaja aitas leida parimat võimalikku lahendust. Vestlusest selgus, et helistajal olid alles nii rahakott, reisidokumendid kui mobiiltelefon. Antud olukorras juhendas välisministeerium hädasolijat leidma alternatiivseid lahendusi (buss, hotell, infopunkt), sest välisministeeriumil endal puudub pädevus reisipiletite, öömaja, internetiühenduse jms korraldamiseks ning selle eest tasumiseks.
Välisministeeriumi töötaja saab sellistes olukordades soovitada helistajal uurida erakorraliste ööbimisvõimaluste kohta kohalikelt ametivõimudelt ja hotellidest või otsida internetist võimalust broneerida ööbimist. Samuti saame aidata võtta ühendust lähedastega ning nõustada vajadusel raha ülekande tegemisel.
