MARGIT SUTROP: Ilma haakristide ja viisnurkadeta

Mälestusmärgid tuleb vabastada kõigist võõrvõimu sümbolitest

Lihula sündmused kõigutasid tugevalt seda ehitist, mida me viimased viisteist aastat oleme hoolega ehitanud.

Selle ehitise nimeks on Eesti riik. Kardan, et valitsus ei saa ikka veel päriselt aru, mis juhtus. Paneb pea liiva alla ega taha uskuda, et ühe õhtuga kaotati inimeste usaldus Eesti politsei ja Eesti riigi vastu.

Kus on küll valitsuse targad nõunikud? Kus on nüüd Eesti maine kujundajad? Miljoneid kroone kulutati mingi naljaka Eesti märgi “Welcome to Estonia” loomisele. Aga nüüd, kui tõesti oleks vaja hoida Eesti head mainet, ei ole kedagi appi palutud. Moodustatud pole isegi parlamendi komisjoni, mis aitaks välja mõelda, kuidas tekkinud kriisi lahendada.

Miks maailm meid ei mõista?

Aga kas meie oleme püüdnud mõista maailma? Äkki ei tasu olla nii kanged ja nõuda alati oma õigust. Tuleks parem püüda sisse elada teiste mõttemaailma, et leida tee, kuidas oma tõde teistele paremini selgeks teha.

Teise maailmasõja tõlgendamisel valitseb suur ühekülgsus. Palju rohkem pööratakse tähelepanu natsirežiimi kui kommunismi kuritegudele. See on tingitud sellest, et sakslased on natsionaalsotsialismi kuriteod järjekindlalt hukka mõistnud, aga venelased pole kommunismi kuritegusid veel tunnistanudki. Sakslased on olnud varmad võtma enda peale kogu süüdlase rolli. Juudid kipuvad haarama endale kogu ohvri rolli. Nii ei jää teistele rahvastele Teise maailmasõja sündmustes enam piisavalt ruumi. See on aidanud kaasa ühekülgsele ajaloomõistmisele.

Maailmas ei mäletata üldiselt kuigi hästi seda, kuidas Teine maailmasõda algas. Molotovi-Ribbentropi pakt on teada vaid neile, kelle maad seeläbi Venemaa ja Saksamaa vahel ära jagati. Maailmale tuleb järjekindlalt meenutada, et kommunistliku režiimi kuriteod pole sugugi väiksemad kui natsirežiimi omad. Ka kommunismi iseloomustasid koonduslaagrid, inimeste tööstuslik tapmine, rahvaste süstemaatiline hävitamine ja anastamine.

Kas monumendi pidi maha võtma?

Vastus on, et jah. Samas poleks seda mitte mingil juhul tohtinud maha võtta sellisel viisil – politsei, koerte, gaasi ja nuiadega rahva vastu minnes. Eriti veel mitte ööhämaruses Nacht und Nebel aktsioonina ja punase kraana venelasest juhi kaasabil. Ma ei tea, kuidas on võimalik Lihula kandi elanikele selgeks teha, et nad peavad pärast seda sündmust olema lojaalsed Eesti riigile. Valitsus oleks pidanud reageerima hulga varem, mitte lubades sellist monumenti üldse püstitada.

On ju selge, et siin pole tegemist Lihula rahva südamest tuleva sooviga jäädvustada Saksa poolel võidelnute mälestust, vaid ühe seltskonna sihikindla plaaniga rikkuda Eesti välispoliitilist mainet ja külvata rahutust.

Sündmusi tuleb näha omavahelises seoses. Monumendi püstitamist on üritatud üle kahe aasta. Algul Pärnus, siis Lihulas. Lihula sambapüstituse eellugu algas sellega, et naabruses asuvale punaarmee sõdurite mälestusmärgile tekkis uus, vigases eesti keeles plaat ning viisnurk värviti punaseks. See muidugi ärritab külamehi. Välismaailm on valuliselt reageerinud juba varemgi. Ei mõisteta, kuidas lubatakse Leo Tammiksaarel Pärnusse rajada Eesti SS-leegioni muuseumi, mis uhkustab SS-i relvadega. Pahameelt on tekitanud ka Tiit Madissoni raamat, mis väidab, et holokausti polegi olnud. Kas meie kaitsepolitsei on ikka piisavalt uurinud, kust tuleb Tammiksaare raha selle muuseumi ehitamiseks? Ja kelle huve teenib Madissoni äärmuslikult ebatõene ajalookäsitlus?

Kahjuks oleme nende küsimuste küsimisega lootusetult hiljaks jäänud. Sest praegusel juhul on provokatsioon juba vilja kandnud. Ükskõik mida me nüüd ka ei teeks, on provotseerijad saavutanud selle, mida nad taotlesid. Oleme omandanud selle kuulsuse, mida Venemaa on eestlastele ikka ja jälle püüdnud külge pookida, kutsudes meid fasŠistideks. Neid süüdistusi kuulsime ka laulva revolutsiooni ajal. Seepärast pole imeks panna, et kurikaelad ööpimeduses Hirvepargi mälestustahvlile nüüd haakristi sodivad. Iga eestlane teab, et see on kättemaksuks selle eest, et me Nõukogude okupatsioonile lõpu tegime. Ka punaarmee sõdurite mälestusmärkide sodimine võib olla vaid provokaatorite kätetöö.

Meie valitsus on sattunud vihma käest räästa alla. Lihula sammas eemaldati kartuses, et selle püstitamist hakatakse ÜRO-s arutama. Punaarmee sammaste sodimine võimaldab aga Venemaal ikkagi esitada ÜRO kõnepuldist süüdistuse sõjahaudade rüvetamises. Loodan väga, et eestlastel on tarkust teha vahet kahel asjal: valitsuse rumalal ja rohmakal käitumisel ning tõelisel vaenlasel, kes provokatsioonide korraldamisega meie riiki sise- ja välispoliitiliselt nõrgendada püüab. Rahva usalduse taastamiseks peaksid poliitikud ka ise samme astuma.

Kuidas taastada usaldust?

Kõigepealt peaks siseminister Lihula rahva ees vabandama ja poliitilist vastutust kandes tagasi astuma. Teiseks tuleks püstitada Lihulasse uus sammas, mis jäädvustaks nii punaarmee kui ka Saksa armee käe läbi langenute mälestuse. Mälestusmärk tuleb püstitada inimestele, mitte sõduritele. Ja inimesed olid režiimide ohvrid, ükskõik kummal pool nad langesid. Kuna mälestatakse inimesi, mitte sõdureid või režiime, siis ei tohi nendel mälestusmärkidel olla mingeid võimu sümboleid, ei haakristi ega viisnurka. Kõik sellised mälestusmärgid, mis kujutavad mundris sõdureid või kuritegeliku režiimi sümboleid, tuleb kas viia muuseumi või ehitada ümber.

Alustama peaks valitsus sellest, et teeks korda Tõnismäel asuva memoriaali. Sinna võiks jääda alles paekivist müür mälestustahvlitega. Punaarmee mundris sõdurile tuleb aga leida koht üle tee asuvas Okupatsioonide Muuseumis. Pronksmehe pea kohal olev sirp ja vasar tuleks muuta leinalilleks. Ja keelata tuleks nii Vene kui ka Saksa armee sõjaveteranide marssimised.

Margit Sutrop, Tartu ülikooli filosoofiaprofessor, eetikakeskuse juhataja