MARGIT SUTROP: Järelmaksuga maasikad
Enda õigustuseks ütleb jõuluvanaks maskeerunud pereisa: minu perekond on tõesti palju kannatanud, on tulnud aeg, et meiegi tunneksime end inimestena. Just nii põhjendab kingituste tegemist ka uus koalitsioonivalitsus, kes jagab raha peo peale pensionäridele, kahelapselistele peredele, beebiga koju jäävatele vanematele ja hästi teenivatele palgatöölistele. On küsitud: kas riigi rahast piisab lubaduste täitmiseks? Mina küsiksin: kas jagatav raha teeb inimesed tegelikult õnnelikuks?
Mõelgem, mida saab raha eest, mida inimestele peo peale laotakse. Ütleme, et inimene saab aastas 5000 krooni rohkem. See on enamikule eestimaalastele suur summa. Aga kas see võimaldab inimeste põhivajadusi täielikumalt rahuldada? Tarbijauuringud näitavad, et kui inimeste palk suureneb natuke, hakkavad nad paremini sööma. Kui veidi rohkem, ostavad nad ilusaid riideid. Kui veelgi rohkem, ostavad nad kinnisvara ja reisivad ringi. Alles päris suurte sissetulekute puhul hakatakse investeerima. Enamikule maksumaksjatele tähendab seega veidi rohkem raha kätte rikkalikumat toidulauda. Lubatud maasikad rändavad eestimaalaste taldrikule juba aprillis. Ma arvan, et me oleme need magusad suutäied igati ära teeninud. Miks peame meie vesise suuga pealt vaatama, kui hispaanlased ja itaallased aasta läbi maasikaid söövad?
Unistuseks parem kõhutäis
Ent kas parem toit on kõik, mida me oskame tahta? Kas meie unistused piirduvad tõesti üksnes korraliku kõhutäiega? Euroopa Liitu astudes oli paljude suurimaks mureks suhkruhinna tõus. Suhkru meeleheitlik kokkuostmine toob lähemal ajal kaasa trahvid, mille eest vana valitsus tegelikult ilmselt põgenes. Trahvideks kuluvat summat ma uue koalitsiooni leppest ei leidnud. Kas eestlased ongi sellised aplad olevused, nagu kuulus baltisaksa teadlane Karl Ernst von Baer neid 19. sajandi alguses kirjeldas? Nimelt kirjutas Baer oma doktoritöös “Eestlaste endeemilistest haigustest”, et eestlased ületavad apluses kaugelt oma naabreid samal geograafilisel laiusel. Baeri sõnul toppivat eestlased juba lapseeast peale kõhu liiga täis ja venitavat selle välja. “Rehepapis” sööb ablas sulane mõisa sahvris koguni seepi, sest tahab maitsta kõike, mis härrasrahval varuks.
Kas uue koalitsiooni ettekujutus eesti rahvast vastab 19. sajandi teadusmehe kirjeldusele? Kas eesti rahvas ongi selline või on valitsejatel liiga primitiivne pilt inimesest ja tema püüdlustest? Kui selgub, et inimesed siiski pole saamahimulised õgardid, vaid nende ettekujutus heast elust on palju mitmekesisem, siis on kõik kingitused olnud asjatud.
Usun, et tegelikult on valijate hulgas ülekaalus need, kes mõistavad, et tähtis pole mitte natuke rohkem raha taskus, vaid võimalus saada head arstiabi, korralikku haridust, ilusaid lasteaedu ja keni vanadekodusid, turvalisust ning vähest tööpuudust. Ja et seda kõike ei ole võimalik igaühel ise oma raha eest osta, vaid et selleks on vaja riiklikke investeeringuid.
Haigekassa 400-miljonilist auku saab tunda igaüks, kes haigeks jääb. Alarahastatud kiirabi ei jõua õigel ajal kohale. Arsti asemel tuleb meditsiiniõde, kel puuduvad vajalikud teadmised. Ravijärjekorrad jäävad endiselt pikaks. Haiglas ootab ees kurb pilt, kus alamakstud meditsiiniõed ja mitme koha pidamisest kurnatud arstid vaatavad patsiente abitute nägudega, sest neil puuduvad nii ravimid kui ka aparaadid. Sellest 5000 kroonist, mis minu perele aastas rohkem kätte jäi, piisab ehk arstile meelehea ostmiseks, aga haiglale aparaate ei saa ma üksi ikka osta. Head arstid lähevad tööle Soome, neile järele sõitmiseks minu rahast ei piisakski. Narkomaania ning HIV ja aidsi leviku vastu ei saa samuti võidelda igaüks üksinda. Paljad sõnad ennetustegevuse tõhustamisest ei aita meid kuidagi, kui kusagilt pole selleks võtta sadu miljoneid kroone.
Raha teenuste kättesaadavusse
Ka oma laste haridust ei jõua ma 5000 säästetud krooniga kinni maksta. Koolid vajavad tohutuid investeeringuid. Kui riik jagab raha inimestele kätte, siis neid investeeringuid ei tule. Lahenduseks oleksid koduõpetajad. Filosoof Ludwig Wittgensteinil oli kümmekond koduõpetajat, mistõttu ta sai tõesti hea alushariduse. Aga tema perekond oli ka üks Austria rikkamaid.
Tulumaksu alandamisest või tulumaksuvabast miinimumist laekuva raha eest ei palka ma oma lastele koduõpetajaid ega saa võtta pisipõnnile lapsehoidjat. Pigem maksan rohkem makse, kui riik võtab enda peale lasteaedade ja koolide väljaehitamise.
Kas teadmine, et Eesti riik elab üle oma võimete, lubab meil saadud kingituste üle rõõmu tunda? Eesti rahval on ütlemine, et võlg on võõra oma. Vanemad inimesed on suhtunud kartlikult noorte liiga hoogsasse laenamisse. Lapsevanemad, kes saavad aru, et just meie lapsed peavad tagasi maksma täna tehtud võlad, ei saa seda kuidagi heaks kiita. Usun, et paljusid inimesi jahmatab, kui vähe on meie uutel valitsejatel riigimehelikku mõtlemist. Ja kui lühinägelikult mõeldakse vaid lähihuvide saavutamisele: kuidas koguda kohalikel valimistel võimalikult palju hääli. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et kui koalitsioonilubaduste katteks on vaja leida eri arvutuste järgi juurde 3–4 miljardit krooni, siis ei mõtle uus koalitsioon tegelikult kaugemale kui sügiseste valimisteni.
Eesti Pank hoiatab rahvast pidevalt vastutustundetu tarbimise eest, kuna see võib ajada rahva pankrotti. Ent kes hoiataks riiki poliitilise pankroti eest? Mida teha siis, kui riik ei suuda täita oma põhifunktsiooni – võtta enda kanda hüvede õiglast jaotamist? Selle asemel, et langetada vastutusrikkaid otsuseid, kas paigutada maksumaksjate raha teedeehitusse või investeerida ajudesse, loobub ta üldse otsustamast ja jagab raha inimestele. Tehke sellega, mis oskate! Ei mina mõista siin jagada, minu mõistus on otsas, ütleb koalitsioon.
Säärane suhtumine on kaugel riigimehelikkusest ja viib meid kõiki hukatusse. Loodan väga, et eesti rahvas on targem kui nende valitsejad ega lase end ära osta. Andkem see raha valitsejatele tagasi ja nõudkem parem turvalist Eestimaad, teadmispõhist majandust, tervet ja haritud rahvast, siledaid teid ning tulevikku suunatud investeeringuid.
