MARGIT SUTROP: Kas sallida sallimatust?
See, et seekord olid rünnaku objektiks homod, oli puhas juhus. Tegemist on lihtsalt üha levinuma püüdega leida kõigile hädadele süüdlast. Kord sobivad selleks narkomaanid, kord salaviina tootjad, siis prostituudid ja nüüd homod. Sallimatuse ohvriteks on juba langenud ka võõramaalased, kes justkui ohustaks meie poolt ainuõigeks peetavat elulaadi.
Kust tuleb see üha kasvav soov leida vaenlast? Kas selle taga on meie totalitaarne minevik ja harjumus mõelda, et kogu maailm jaguneb omadeks ja võõrasteks? Või peegeldab see ühiskonna lõhenemist ja teravaid sotsiaalseid probleeme? Üks on selge, et ühiskond käärib ja sallimatus võtab üha tuld. Selline olukord on soodne pinnas igasugustele totalitaarsetele liikumistele. Loosungid: “Kord majja!” “Plats puhtaks!” “Nulltolerants!” leiavad viletsuses vaevlevate masside seas palju poolehoidjaid. Ajaloos on küllalt nähtud, millega sellised sallimatust õhutavad liikumised lõppevad. Eks ikka diktatuuri, demokraatia hävitamise ja lõpuks kogu ühiskonna kriisiga.
Liberaalne eetika
Mis selles artiklis siis nii koledat oli? Homoseksuaalide tembeldamine hälvikuteks ja üleskutse nad ühiskonnast isoleerida näitab, et autor ei tunnista liberaalse eetika printsiipi, et igal inimesel on õigus valida endale sobiv eluviis. Ja et riik ei tohi sekkuda inimese moraalsetesse (sh seksuaalsetesse) valikutesse. Artikli autor tahab oma “õiget” arvamust teha ainukehtivaks ja karistada neid, kes tema moodi elada ei mõista. Muidugi on igal inimesel õigus oma väärtusi propageerida, tema meelest ekslikke arvamusi kritiseerida ja püüda teisi veenda oma arvamuse õigsuses. Seda õigust ei saa aga realiseerida läbi teiste halvustamise ja üleskutse vägivaldsele sekkumisele.
Liberaalse maailmavaate kohaselt, mille isaks oli John Stuart Mill, ei tohi riik piirata kellegi vabadust, kuni tema tegevus ei ohusta teisi inimesi. Isegi kui inimene on eksituses ja valib valesti, on parem, kui tal lastakse elada nii, nagu ta soovib. Sest kui teised tema valikutesse sekkuvad ja oma elumudelit peale suruma hakkavad, siis suure tõenäosusega teevad nad seda valesti. Sest igaüks ise teab ikka kõige paremini, mis talle hea on. Inimese arengu seisukohalt on parem isegi see, kui tal lastakse eksida, sest selle kaudu ta kasvabki.
Sultsi artikkel eirab veel teisigi liberaalse eetika printsiipe. Kõige šokeerivam ongi see, kuidas Sults tallab jalge alla inimväärikuse ja näeb inimeses üksnes vahendit rahvuse ja liigi säilitamiseks. Teatades, et “inimene on oma olemuselt loom ja loomal on kohustus liiki säilitada”, loomastab autor inimese. Seeläbi eirab autor inimliigi erilisust ja iga inimese väärikust.
Kus on sallivuse piirid?
Sallivus on üks pluralistliku demokraatliku ühiskonna põhiväärtusi. Sallivus tähendab hoiakut, mille puhul inimene, kes satub vastamisi tema omast erineva hoiaku või arvamusega, otsustab mitte kasutada ära oma jõupositsiooni. Ta eelistab mitte sekkuda, lastes eriarvamusel edasi eksisteerida, seda samal ajal heaks kiitmata. Kui kaugele peaks aga sallivusega minema? Kas kohustuses sallida sisaldub ka sallimatute sallimise kohustus? See on dilemma, mille üle eriti seoses terrorismilainega praegu palju arutletakse.
Ühed kuulutavad, et igaüks võib elada nii, nagu õigeks peab, kuni ta ei kahjusta teisi. Aga samal ajal seisavad nad vastamisi sallimatutega, kes nende väärtusi miskiks ei pea. Kuidas peaks nüüd toimima? Kui nad sallimatutele vastu astuvad, siis ei pea nad kinni oma juhtprintsiibist – olla kõigi suhtes salliv. Kui nad aga on sallivad, siis seavad nad enda elu ja teised põhiväärtused suurde ohtu.
Ilmselt tuleb tunnistada, et ükski väärtus pole absoluutne. Sallivus ei saa olla absoluutne, sest peab kaitsma end sallimatuse vastu. Vabadus pole absoluutne, sest nõuab, et neile, kes teiste vabadust ohustavad, tuleb seada piirangud. Samuti pole absoluutne ka sõnavabadus, sest vajab piiramist seal, kus seda kasutatakse teiste häbimärgistamiseks, diskrimineerimiseks või vaenu õhutamiseks. Sultsi artikli ilmumise järel kuulsin mitmeid inimesi arvavat, et igaühel on õigus oma arvamusele ja et on hea, et meil saab igaüks oma seisukohta välja öelda. Kas see on aga nii? Ei ole ju inimesel mingit õigust teisi solvata või kutsuda üles kaasinimesi hävitama. Kui keegi tuleks praegu jälle välja seisukohaga, et kõik prillipapad on kahjuritest intelligendid, kes tuleks maha lasta, kas ajakirjandus peaks selle siis avaldama?
Küsimus, kas ajakirjandus peaks ikka olema foorumiks igasugustele arvamustele, kuulub ajakirjanduseetika valdkonda. Muidugi on vabal maal igaühel õigus oma arvamusele. Aga ajakirjandusel pole moraalset õigust igasugust arvamust levitada. Ja ega ta seda tavaliselt teegi. Ajakirjandusvabadusel on piirid ja need piirid seab ajakirjandusel lasuv vastutus ühiskonna ees. Ajakirjandusel on ka lugejat kasvatav roll. Ühe isiku arvamuse paljundamisega kümnetes tuhandetes eksemplarides võimendab ta seda ja annab ühiskonnale signaali, et ka selline arvamus on lubatud. Eriti paisutatakse selle mõju veel siis, kui arvamuse avaldajat tituleeritakse koolidirektoriks.
Kus siis peaks kulgema ajakirjandusvabaduse piir? Missugused seisukohad ei kannata trükimusta?
Ajakirjanduse kohus on kaitsta ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud väärtusi ja neile tuginevaid toimimisprintsiipe. Inimväärikuse kaitsmine on kindlasti üks ajakirjanduse moraalseid kohustusi, nagu ka austus inimelu vastu ja vägivallatus. Sotsiaalselt vastutustundlik press peab neist põhimõtetest lugu ega anna sõna neile, kes neid väärtusi jalge alla tallavad.
Margit Sutrop, Tartu ülikooli praktilise filosoofia professor, eetikakeskuse juhataja
