MARGIT SUTROP: Noorte väärtustes peegeldub ühiskonna edukultus
Milline see noor elluastujate põlvkond Eestis on? Kõige täpsema iseloomustuse leidsin esseest, kus üks noor kirjutas oma põlvkonna kohta: “Me elame ajal, kui tulevik näib üsna stabiilne. Viiskümmend aastat hirmu homse päeva ees on möödas. Ometi varitsevad meid kõiki teistsugused ohud: sisemised kõhklused, otsustusvõimetus ning selgepiirilise tulevikuvisiooni puudumine.”
Eesti noored tajuvad maailma stabiilsena. Nad ei muretse globaalprobleemide pärast, ülemaailmse terrorismiohu ega konfliktikollete pärast. Neid ei tee eriti ärevaks keskkonna saastumine, ülerahvastatus ega ka eesti rahva madal iive. Nad ei karda sõdu ega nälga.
Nad kardavad vaid, et nad ise pole piisavalt läbilöögivõimelised. Nad tunnetavad tugevat konkurentsi ja teavad, et läbi löövad vaid need, kes on valmis end pingutama. Kuigi paljud kirjutasid sellest, et Eesti ühiskonnas on liiga suured vahed rikaste ja vaeste vahel, oli valdavaks siiski usk, et igaüks on oma õnne sepp. Näiteks kirjutati: “Aeg on siiski niipalju edasi läinud, et ausa töö ja vaheda mõistusega võib tippu jõuda ka vaesest perest pärit olles.”
Suurimaks hirmuks on noortel see, et nad ei pääse ülikooli, ei leia tasuvat tööd või sobivat inimest, kellega rajada turvaline kodu. Kõige rohkem kardavad noored iseenda saamatust, tahtejõuetust või otsustusvõime puudumist. Hirm mitte jõuda edukate hulka on noorte suurim mure. Minu jaoks oligi kõige hämmastavam see tohutu edukultus, mis läbis peaaegu kõiki esseesid. Ilmselt peegeldub meie lastes tagasi meie endi, täiskasvanute väärtusmaailm. Kas ei peaks see meid, lapsevanemaid, panema järele mõtlema, kas oleme ikka oma lastele andnud õiged hoiakud? Kas ei tekita me neis asjatut stressi, mis võtab neilt võimaluse olla õnnelikud?
Kas olla või omada?
Kuidas siis vastati esseekonkursi küsimusele: “Kas olla või omada?” Minu meelest oli vastus: “Nii olla kui omada”. Paljud kinnitasid, et raha pole peamine, aga leidsid siiski, et ilma selleta ka ei saa. Ühel esseel oli väga tabav moto: “Minu vanaema ütleb, et maailmas on vaid kaks suguseltsi: Needkelpole ja Needkelon”. Ühiskonna jagunemine rikasteks ja vaesteks oli noortele küll probleemiks, aga samas peeti seda paratamatuseks. Siiski kritiseeriti mitmes essees seda, et inimestele pole tagatud võrdseid võimalusi ja et varanduslikud vahed on liiga suured. Samas taunitakse vanemate inimeste virisemist ja üldiselt ollakse tuleviku suhtes pigem optimistlikud. Hinnatakse vabadust ja iseseisvust, samas võetakse seda kui midagi iseenesestmõistetavat.
Väga suureks väärtuseks peetakse head haridust, aga seda hinnatakse eelkõige sellepärast, et haridus tagab sotsiaalse positsiooni ja keskmisest kõrgema sissetuleku.
Mida Eesti noored väärtustavad?
Peamisteks väärtusteks on kõrgharidus, austusväärne amet, kuulsus, materiaalne kindlustatus, perekond, armastus, sõbrad. Positiivne on see, et ei igatseta hõlpelu, ollakse ise valmis oma eesmärkide nimel pingutama. Ühes essees öeldi: “Oma unistuste eest tuleb võitlust pidada. Olen selleks valmis.”
Väärtustatakse tööd ja perekonda, ei arutleta aga selle üle, kuidas need on ühitatavad.
Teemal “Kes ma tahan olla kümne aasta pärast?” kirjutati, et “kümne aasta pärast tahan ma olla haritud, austatud, armastatud ja tuntud inimene. Loodan kümne aasta pärast olla abielus ja soovin, et mul oleks kaks last. /.../ Meie perekond võiks elada oma majas, mida saan pidada oma koduks ja kindluseks. Seal oleks meil hea pärast väsitavat tööpäeva välja puhata.”
Teises samateemalises kirjatöös öeldi: “Tahaksin kümne aasta pärast olla edukas iseseisev naine. /.../ Et selleks ajaks on mul juba arvatavasti kõrgharidus käes, tuleks leida endale püsiv töökoht. Ma ei soovi endale mingit suvalist ametit, vaid sellist, mida naudiksin ja milles oleksin silmapaistev.”
Väga paljudest esseedest tuli välja, et noored teavad, mida peab saavutama, aga ei tea, kuidas seda teha.
“Olen põhjalikult mõelnud, missuguseid otsuseid ma kavatsen langetada ja kuhu ma välja tahan jõuda, kuidas ja kas ma jõuan, ei oska öelda. Leian, et haridus omab kõrget väärtust ja seepärast kavatsen õppimisse pühenduda suure innuga. Peale gümnaasiumi kavatsen ma ka loomulikult kõrghariduse omandada, kuid selles, mida tudeerima minna, ei ole ma veel päris kindel.”
Ühest esseest teise kordus sama mõte: “Ma ei tea, kelleks ma ametilt saada tahan, kuid töö peab olema selline, mis tagab mulle sotsiaalse kindlustatuse.”
Haridus kui väärtus
Kurb oli see, et esseedest tuli selgelt välja, et väärtuseks on omada haridust, mitte olla haritud. Haridus ja teadmised on noorte jaoks instrumentaalsed väärtused, vahendid, mille abil midagi saavutada. Ei tajuta, et haridus on ka väärtus iseeneses. Mõte, et on suur väärtus midagi uut teada saada, tundub olevat võõras. Teadmised oleksid justkui vajalikud vaid elus edasijõudmiseks. Üks tüdruk kirjutas: “Mulle meeldiks olla austatud teiste inimeste poolt, nagu on mõni kuulus arst või keegi prominentne isik. Inimesed usaldaksid mind ja teretaksid lahkelt vastu tulles.”
Ülikooli tahetakse minna sellepärast, et see annab võimaluse saada ühiskondlik positsioon. Kõik kinnitavad nagu ühest suust, et pärast gümnaasiumi tuleb minna ülikooli. Samas on täiesti lahtine, missugust eriala ülikoolis õppida ja mis tööd hiljem teha tahetakse.
Jällegi on siin järelemõtlemise koht täiskasvanutele. Oleme õpetanud oma lapsi vaeva nägema, end pingutama, et jõuda elus edasi ja pääseda haljale oksale. Samas nad ei tea, kes nad on ja mida nad tahavad. Mis neile rõõmu teeb või mille all nad kannatavad.
Joostes oma laste eduka tuleviku pärast tormi eliitkoolidele, nõudes neilt häid hindeid ja tulemusi, oleme kasvatanud üles põlvkonna, kes usub, et elus on tähtsaim saada sisse õigesse kooli, õppida prestiiĻikat eriala (juura, ajakirjandus, suhtekorraldus, võõrkeeled, sotsioloogia, vms), tundmata sügavamat huvi ühegi valdkonna vastu. Oleks loomulik, et ülikoolis õpitav eriala valitaks selle järgi, mida tahetakse teada ja mida tulevikus teha. Tundub aga, et tänapäeva tuupimiskool on surmanud õpilastes igasuguse uudishimu ja teadmisjanu.
Õppimishimulisi noori ei vaeva enam küsimused, kuidas tekib elekter või kuidas töötab inimese mälu või mismoodi toimib ühiskond, vaid küsimus, milline eriala on kõige prestiiĻikam. Ei taheta selleks õppida, et midagi teada saada, midagi oma kätega või oma peaga teha. Õpitakse hoopis selleks, et saada austusväärne amet või tasuv töö. Noored tunglevad ülikooli, aga ei tea, mida õppida. Olles sisse saanud, puudub tegelikult motivatsioon õppida ja huvi oma eriala vastu. Tundub, et soov saada haridust ei ole paljude noorte teadlik soov, vaid see, mida nad arvavad end soovivat.
“Kas ma julgen olla mina ise?”
Paljud esseekonkursist osavõtjad kirjutasid teemal “Kas ma julgen olla mina ise”. Enamik vastas, et ei julge. Kirjutati: “Päris ausalt pean tõdema, et ma ei julge olla mina ise. See tähendab, et alati ei julge ma oma arvamust välja öelda või kanda seda, mis mulle tegelikult meeldib. Kipun järgima paljudes asjades teisi.”
Ka nende esseedest, mis kirjutati teemal “Kas ma julgen olla mina ise?”, ei tulnud kahjuks välja, milline on see “mina ise”. Kirjutajate minad näivad kõik sarnased. Väga üksikute esseede tagant joonistub välja inimene oma ainulaadsuses. Ühestki esseest ei vaadanud vastu maailmavalus meie aja kangelast, kes tunneks, et ta ei sobi ümbritsevasse ühiskonda. Muretseti selle üle, et paljud hoiavad kampadesse, et ei julgeta erineda. Aga ei arutletud selle üle, mis on minus teisiti, miks ma pole nagu teised, miks ma ei sobi selle massi hulka.
Tundub, et liiga palju läheb noortele korda see, mida arvavad teised, mida ootab neilt ühiskond, selle asemel, et öelda, mida arvavad nemad.
