MARGOT WALLSTRÖM: Elu algab viiekümneselt…
Vaevalt võisid nad siis aimata, et järgneva viie kümnendi jooksul otsustab koguni 21 naaberriiki “klubiga” liituda.
Olles kogenud maailmasõja koledusi, nägid Jean Monnet, Robert Schuman jt Euroopa integratsioonis võimalust pääseda vältimatuna tundunud uuest sõjast. See on tugev argument, mil on siiani kaalu maailmajaos, mis on olnud aastasadu sõjatanner ning kus rahu ei ole alati olnud enesestmõistetav – väljaspool Euroopa Liitu ka mitte lähiminevikus. Me ei pea aga igavesti sellele argumendile toetuma. Homse päeva eurooplastele on vaja sama pädevat põhjendust.
Oxfordi ülikooli professor Timothy Garton Ash kirjutas hiljaaegu, et Euroopa koosneb 27 liikmesriigist, kes püüavad leida oma lugu (Ashi visioon tuleviku Euroopast ilmub 30. märtsil Eesti Päevalehe ühiskondlik-poliitilises ajakirjas Möte – toim). Ma usun, et EL-il on oma lugu, oma identiteet, kuid samas vastab tõele, et mõlemad on viimasel ajal veidi hägustunud.
Mitme kiiruse oht
Vaevalt 50 aastat pärast viimase maailmasõja lõppu ei ole Euroopa enam kunstlikult jagatud ida- ja läänepooleks. Euroopa laienemine 27 liikmesriigini tõendab Euroopa väärtuste ja ajaloo õppetundide jõudu. Meil on ühtne turg, 13 liikmesriigis kasutusel olev ühisraha euro ning meist on saanud üks maailma suuremaid kaubanduspartnereid. EL-i ainulaadse “pehme jõu” tõttu tuntakse tema suhtes rahvusvahelisel areenil märkimisväärset lugupidamist ning tal on võimalik maailmas toimuvaid sündmusi otsustavalt mõjutada.
Euroopa Liit on tähendanud paremat elu-, töö- ja hariduskvaliteeti. Oleme loonud Euroopa viisi asju ajada, mis ei ole ei Ameerika, Venemaa ega Hiina viis. Meil on sotsiaalse mõõtmega turumajandus ja jätkusuutlik areng. Kuid Euroopa ei tähenda vaid turgu ja kauplemist. Euroopa viis on meile andnud ka soolise võrdõiguslikkuse, diskrimineerimisvastase poliitika ning inim- ja kodanikuõiguste enneolematu kaitstuse. Lühidalt – paljude eurooplaste jaoks on liit tähendanud lootust ja võimalusi.
Kõik see on väga hea, tegelikult palju parem, kui asutajaliikmed oleksid iial osanud loota. Samas ei piisa sellest, hajutamaks kahtlusi, et EL-il on võhm väljas. Kindlasti on osaliselt põhjuseks ummik, kuhu on jõudnud läbirääkimised põhiseaduslepingu eelnõu üle.
Tegelikult võiks EL toimida palju paremini. Kui analoogiat kasutada, siis EL-i praegune toimimine meenutab äärmiselt koguka inimese jõupingutusi end kitsastesse riietesse mahutada.
Euroopa on ära teeninud uue võimaluse. Kindlasti ei ole ta ära teeninud uut ebaõnnestumist. Kui ka teistkordne katse luhtub, saab liidust kahe või isegi mitme eri kiirusega arenev Euroopa. Liit kaotab oma olemuse, ka tema habras identiteet kaob. Aastal 2007, kui räägitakse möödunud 50 aasta saavutustest ja seatakse sihte järgmiseks 50 aastaks, on õige aeg leida lahendus põhiseaduslepinguga tekkinud olukorrale. Peame näitama, et oleme saadetud signaale mõistnud.
Seepärast tuleb uues lepingus tähelepanu koondada uudsetele elementidele: lahenduste otsimine sellistele probleemidele nagu kliimamuutused, energiavarustuskindlus, sisseränne. Samas tuleb püüda säilitada need uuendused, mis muudavad EL-i läbipaistvamaks ja suurendavad tema vastutust kodanike ees, nagu näiteks kodanikealgatused ja subsidiaarsuse kontroll riikide parlamentides. Lõpuks üks kindlasti mitte tähtsusetu asjaolu: Euroopa kodanikele tuleb tagada veel üks demokraatlik õigus – õigus olla teavitatud.
Järgmised 50 aastat
Milline on siis nägemus järgmisest 50 aastast? Aja möödudes muutub Euroopa mõõde üha olulisemaks. 21. sajandil on varuks mitmeid katsumusi, millega on koos kergem toime tulla. Berliini deklaratsioon peaks olema ambitsioonikas, kuid ühtlasi realistlik poliitiline avaldus, millisena me soovime näha Euroopat järgmise poole sajandi jooksul.
Peamine ülesanne on valmistada eurooplased ette üleilmastumiseks. Üleilmastumise protsessis on nii võitjaid kui ka kaotajaid. Võib-olla on see kulunud tõde, kuid tõde sellegipoolest. Et olla edukas maailmamajanduses ja saavutada olemasoleva elatustaseme säilitamiseks vajalik kasvukiirus, peab Euroopa kasutama aktiivsemalt oma loomepotentsiaali ja looma teadmiste abil kõrgetasemelisi tooteid, teenuseid ja uusi ärimudeleid, mille järele on kogu maailmas suur nõudlus. Kuid Euroopa peab kaitsma oma kodanikke ka üleilmastumise negatiivse mõju eest ning hoolitsema, et ei unustataks inimest. Arvan, et solidaarsus ja kaasatus on samuti Euroopa põhiväärtused ning neid tuleks lähiaastatel rohkem esile tõsta.
Energiavarustuskindlus ja energiatõhusus on kogu 2007. aasta jooksul EL-i päevakorra põhipunktid. Nafta- ja gaasihinna tõus, EL-i üha suurem sõltuvus välistarnijatest ning kliimamuutuse oht võivad mõjutada ja ka mõjutavad Euroopa kodanike igapäevaelu. Neid probleeme ei ole aga võimalik lahendada ühe riigi tasandil. Kõik see viitab vajadusele tulevikku suunatud Euroopa energiapoliitika järele.
Meenub mitmeid konkreetseid võimalusi Euroopa vabatahtlike programmide mõju tugevdamiseks. Näiteks Euroopa vabatahtlik teenistus, mida Euroopa Komisjon on juhtinud alates 1996. aastast ning mis on suunatud 18–25-aastastele noortele; samuti Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus, mille kaudu jõuab puudustkannatavatesse arengumaadesse hindamatu abi. Kuid vaatamata suurepärasele tööle, mida need organisatsioonid teevad, usun ma, et Euroopa vabatahtlike potentsiaal on siiani suures osas kasutamata.
Kuid olgu EL kui tahes tõhus, institutsioonid ja Euroopa mõõde kui tahes olulised, Euroopa kodanikke on raske selles veenda, kui neid ei kaasata. Eliidi otsustel põhineva integratsiooni aeg on möödas. Kodanikele üles ehitatud Euroopal on tugev alus. Euroopa tähendab demokraatlikku projekti, mis nõuab oma kodanike aktiivset osalemist, ja kodanikud peaksid oma hääle Euroopa valimiste ning muude osalusdemokraatia vahenditega kuuldavaks tegema.
