MARGOT WALLSTRÖM: head Euroopa päeva!
Näiteks on ühe kalendri järgi Billy Joeli sünnipäev. Selline telekanal nagu History teatab, et 9. mail 1998 võitis soovahetusoperatsiooni läbi teinud Iisraeli laulja Dana International lauluga „Diiva” Eurovisioni lauluvõistluse.
Vikipeedias on siiski kirjas, et 9. mail 1950 teatas üks Prantsusmaa minister pressile kavatsusest juhtida Saksa- ja Prantsusmaa söe- ja terasetootmist ühiselt. Neile, kelle kirg on mäendus ja tööstusjuhtimine (teate isegi, kes te olete), on see sündmus väga oluline, aga ülejäänutele… Öelgem lihtsalt, et süsi ja teras ei kuulu meid enim erutavate teemade hulka. Ühesõnaga, keda see huvitaks?
See mees kandis Robert Schumani nime, ta vaatas sõjast laastatud Euroopat ja otsustas, et peab olema võimalik asju paremini korraldada. Ent kuidas? Võiks ju proovida relvad ära keelata, aga see ei tule enamasti välja. Võitjad ei taha neist loobuda ja kaotajates tekitab relvade puudumine meelekibedust.
Selle asemel leidis Schuman, et kui Euroopa riigijuhid ei saa kontrollida, kellel on relvi, siis vähemalt saavad nad oma kontrolli all hoida seda, millest relvi valmistatakse, nimelt terast. Ja mida on vaja terase tootmiseks? Sütt. Tootmise ühendamine pidi Schumani arvates muutma võimatuks Prantsusmaa ja Saksamaa vahelise sõja.
Sellest nägemusest sai alguse protsess, mille tulemusena sündis praegune Euroopa Liit. Ja kujutage ette, Schumanil oli õigus! EL-is on nüüdseks 27 liikmesriiki. Kaks põlvkonda eurooplasi on üles kasvanud, teadmata, mida tähendab sõda nende kodumaal. (Ja seda maailmajaos, kus on leidnud aset kaks maailmasõda ja läbi sajandite loendamatu hulk muid sõdu.) Vaatan tänases Euroopas ringi ja küsin endalt: mis on juhtunud kõigi nende autoritaarsete valitsustega, mis siin varem olid? Kus on diktaatorid, kommunistid ja kindralid? Läinud – ja loodetavasti igaveseks.
Mis siis sellest, küsivad paljud. Nad näevad 12 tähekesega sinilippu. Kas see äratab neis kirglikke tundeid? Kui, siis ainult väga vähestes. Mõnede jaoks on see headuse sümbol, väga väike osa põlgab seda, aga enamiku arvates ei puutu see sümbol mitte kuidagi nendesse. EL on mingis mõttes nagu maja isolatsioon: seda on vaja ja hea on teada, et ta on olemas, aga keskmine inimene ei mõtle sellele pidevalt ega muretse selle pärast. Ja ometi peitub selles võib-olla EL-i suurim edu.
EL ei ole asi, mis sütitaks kirgi. Kui üritada müüa EL-i armujoogi pähe, läheks see umbes niisama kuumalt nagu paar sokke. Pigem sümboliseerib EL-i lipp igava mõistuse triumfi kirgede üle, igavate asjadega tegelemist, nagu heeringates lubatava kemikaalikoguse määramine või iPodi piiriülese garantii küsimuste arutamine.
Ometigi tegeleb EL asjadega, mis puudutavad meid väga lähedalt. Nagu näiteks vähendab välismaal mobiiltelefoniga helistamise tasu. Või annab üliõpilastele võimaluse veeta aasta teises riigis õppides. Või loob ühtse turu kaudu miljoneid töökohti. Või avab Euroopa taeva konkurentsile ja seeläbi avab tee odavamatele lennupiletitele. Või hoolitseb selle eest, et meie rannad oleksid puhtad.
Euroopa päev on nii tähtsusetu, et Hallmark ei paku isegi Euroopa päeva postkaarti, ometigi on neil kaarte igaks elujuhtumiks alates sünnipäevakaartidest kuni kaartideni kassi köha puhuks.
Nii et olgu see minult tulev Euroopa päeva õnnitluskaart. Lippe pole vaja lehvitada. Aga kui te mõtlete, mida positiivset ja kasulikku Euroopa riigid nüüd iga päev üheskoos teevad, siis on ehk hea meenutada päeva aastal 1950, mil üks mees vaatas maailmajagu, mis kõigest viie aasta eest oli olnud maailma suurim lahingutanner, ja ütles, et tal on idee, kuidas oleks ehk võimalik tagada, et enam seda ei juhtuks.
