MARGUS KIIS: Eurovision 2008 – iseenese häbenemine
Piinlik lugu, aga nii vähe rahvalikku ja rahvuslikku ning nii palju “vannabiilust” pole aastaid kohanud. Kui juba prantslased hakkavad inglise keeles laulma, siis pole lõpp enam...
Eks Eurovisioni algideed olidki tegelikult unifitseerimine ja vastandumine. 1950-ndatel üritati selle rahvusvahelise televõistlusega luua (Mandri)-Euroopa ühist vastust räpasele Ameerika rock`n`roll’ile. Muide, sama eesmärgiga hakati kümmekond aastat hiljem Nõukogude Liidus eelisarendama kõlaliselt väga sarnast estraadimuusikat. Nii loodigi lääge segu teutooni, itaalia ja gallia traditsioonist – suure orkestriga ilustatud poplauluke, mille ühtsuse ja tõupuhtuse eest hoolitses rahvuslikest žüriidest koosnev hindamissüsteem, mis funktsioneeris tõrgeteta üle 30 aasta. Võitis kõige “stiilsem”, “ilusam” ja muidugi ka meeldejäävam laul, aga jälgiti, et enamik riike saaks ikka vähemalt korra üritust korraldada. Hoolimata sellest, et isegi suurem osa võidulugusid oli tegelikult teisejärguliste artistide esitatud tühine prahtmuusika: 1960-ndatel easy listening, 1970-ndatel bubblegum (kui kasutada brittide leiutatud mõisteid), 1980-ndatel punnitatud “olümpialaulud”, 1990-ndatel “iirikad” jms. Aga kui uuel sajandil asendasid žüriisid enamikus riikides laiad rahvahulgad, siis tekkis lootus, et maitsetu eurobanaani asemel saab mekkida iga riigi rahvusroogi ja paremal juhul isegi kohalikke tippe.
Neid ehk staare vahetevahel juba kohtab. Ja veel mitte eriti ammu oli eurovissiloomaaed ka parajalt kirju ja suur. Meid, peene maitsega igipõliseid läänlasi, võis ajada öökima, kui jugoslaavlased määgisid oma jubedaid ballaade ning Vahemeremaade esindajad virutasid “eksootiliste” rütmide ja harmooniatega, rääkimata hiljuti lisandunud Gruusia, Armeenia jt muusikast. Enamik meist läks selle peale külmkapi juurde või ka sisikonda tühjendama, aga tegelikult oli see ju suurepärane: saime teada, kes kõik on koos meie armsas kultuuriruumis, ka võis lohutavalt nentida, et angloameerika massikultuur polegi kõike oma lauaga laiaks peksnud.
Vahemerelised hollandlased
Sel aastal tundub, et enamikul on järsku tekkinud vajadus olla “hea maitsega”, “nagu päris”, “arenenud” ja “euroopalik”. Mis on üsna kummaline, sest just viimased aastad on näidanud, et selliste ideaalidega on raske isegi finaali pääseda, võidust rääkimata. Hea seegi, et kõigil pole ühesugust ettekujutust, mida need kolm mõistet endast kujutavad. Ideaale on õnneks erinevaid. Klassikalist Eurovisioni-mudelit ajavad endiselt taga Gruusia Diana Gurtskaya, rootslanna Charlotte Perrelli, šveitslane Paolo Meneguzzi ja norralane Maria, kusjuures tema esitus on nii stiilipuhas, et tekib kahtlus, kas tegemist pole mingi peene naljaga. Igava saksa kooli eurotümakaga on lagedale tulnud Andorra Gisela, Islandi Euroband, Malta Morena ja Ukraina Ani Lorak. Britiliku tümakaga eputavad Tšehhi Tereza Kerndlova ja – no mis nalja te nüüd teete! – Saksa No Angels.
Väikese omarahvusliku elemendiga tüütut angloameerika poprokki plõnnivad Valgevene Ruslan Alehno, Taani Matthew, Iisraeli Boaz, Montenegro Stepan Filipovic, San Marino Modio ja Türgi Morve Ötesi. Titanicu-koolkonna jõuballaade punnitavad Czezy Ungarist, Vene Dima Bilan ja Poola Isis. Sellist laia nähtust nagu “vahemeremaakas” katavad üsna erinevat, aga ikkagi äratuntavat moodi Albaania Otaka Moka, Armeenia Shirushko, Belgia Ishtar, Küprose Evdokia, Portugali Vania Fernandez, Rumeenia Nic & Vlad, Kreeka Kalomira ja üllataval kombel Hollandi Hind. “Moodsad” üritavad olla inglise keelt (fuih!) inisev habemik prantsuse elektropoppar Sebastien Tellier ja iganenud modernsusi kokku keevitav Bulgaaria Deep Zone & Balthazar. Väheke originaalsema stilisatsiooniga on ehk Kuuba mõjutustega Moldova Geta Burlau; britt Andy Alban, kes tantsutab trendipeere vana kooli Miami-diskoga; Ishtar Belgiast, kes viljeleb midagi mustlaslaulu sarnast.
Aga nüüd need, kes peaksid meid enim huvitama. Esiteks lihtsalt “halb maitse”, kuigi mina nimetaksin seda pigem katsetusjulguseks. Islamiriik Aserbadžaani Einur & Samir: pedevälimusega mehed teevad kastraadihäält ja ooperisõud – pole ju paha. Horvaatia Kraljevi Ulice & 75 Cents üritavad meeldida korraga türklastele, hiphopparitele, Backstreet Boysi fännidele ja aknapesijatele – endised jugoslaavlased ikka tõepoolest oskavad! Soomlastel on jälle mingi hevibänd (Teräsbetoni). Leedulase Jeronimas Miliuse totaalselt üle võlli nõukastiilis ballaadi peab kuulama, sest Jaak Joala ei laula enam ammu.
Kukk ja heinarehitsejad
Ja lõpuks naljamehed. Kõige n-ö maitsekam on neist Bosniat ja Hertsegoviinat esindav Laka, kes vürtsitab üsnagi kiiksuga etendust (kukk, heinarehitsejad, enesetapja välimusega laulja, taidlev puhvkleit jne) Coldplay klišeedega poprokiga. Aga see on vist liiga elitaarne. Dustin the Turkey – iirlased peavad kõvasti pingutama, et olla ebamusikaalsed. Rodolfo Chikilicuatre – hispaanlaste naljasoon on üldiselt ahtake, seega huumor on siin üsnagi konstrueeritud, eeskujuks selgelt maailma esiparodist Weird Al Yankovic. Lätlased ehk Pirates of the Sea põrutavad saksa kooli lamedat nalja ja tümakat. Eestlastel on aga üks kõva trump täiesti tavaliste heterovälimusega paksude meeste kõrval – tappev refrään. Ja kuna eurooplastel on jube muusikamaitse, hästi labane huumorimeel ja paras tüdimus kogu sellest “korralikust Eurovisionist”, siis on Kreisiraadiol reaalne võimalus jõuda finaali ja põrutada ka esimese kolme hulka. Kaotada pole niikuinii midagi, eks ju?
