MARGUS PUNAB: Vaktsineerimine ja eetika
Näiteks mõned viimaste päevade pärlid.
Hirm pole nõuandja
TV3 põhiuudiste juhtlugu sisaldas selgelt suunava iseloomuga vaatajaküsimust laste vaktsineerimise teemal. Tuli välja, et riik rahastab halbu vaktsiine. Nende asemel tuleks kasutada “õige firma õiget vaktsiini”, mille logo neutraalsusele pretendeerivas uudistesaates ka suures plaanis lahkelt demonstreeriti.
Kuku raadio saates “Magneet” kaebas meessaatejuht, et tema tervis on viimasel ajal lonkama hakanud. Intervjueeritav soovitas seepeale B-hepatiidi vastast vaktsineerimist, mis mehe enesetunnet kindlasti parandab. Siinkohal vabandab lollust mulle hiljem selgunud tõsiasi, et soovitajaks oli ajakirjanik, kes oli vastaval teemal lehte artikli kirjutanud. Samas usun, et paljud, kellel hilissügisele iseloomulikult energeetiline nivoo madal ja enesetunne kehvapoolne, võtsidki kuuldut tõena ning nõuavad täna oma perearstilt jõuetusevastast imevaktsiini.
Kui siia lisada juba pikemat aega maailmas ja viimastel kuudel ka meil edukalt genereeritud linnugripi hirm ning varjatud reklaamiga seotud uudised kliiniliselt mittetõestatud ravimite ja tavagripigi puhul küsitava väärtusega vaktsiinide päästvast toimest, siis ongi suur osa Eesti elanike lolliks tehtud ja vaktsineerimisbuum valla päästetud.
Püüdmata vähendada vaktsiinide olulisust paljude raskete nakkushaiguste, näiteks rõugete või lastehalvatuse üle kontrolli saavutamisel, süveneb minus järjest enam tunne, et vaktsiiniteema on vähemalt eetilisel tasandil liikunud meditsiinist ärimaailma.
Mõistlik ja tarbetu
Vaktsineerimisega puutusin kokku alles hiljuti, kohe pärast oma kolmanda lapse sündi. Lapse esimesel elupäeval on ette nähtud tema vaktsineerimine B-hepatiidi vastu. Tervisekaitseinspektsiooni ametlikust väljaandest “Tervisekaitse 2004” võib lugeda, et 2004. aastal registreeriti Eestis 127 ägedat B-hepatiidi juhtu. Tuvastatud nakatumisviisidena on esile toodud narkootikumide süstimist (40% juhtudest), seksuaalkontakti (15%) ning meditsiinilisi protseduure, tätoveerimist ja vereülekannet (mõnel üksikul juhul). 46% juhtudest on nakatumise põhjus jäänud teadmata. Vaktsiini toimimisaeg on 10–15 aastat. Esimene nakatunute vanusegrupp koosnes 15–19-aastastest (16,5%). Millise loogika alusel süstitakse seda vaktsiini vastsündinule?
Samas on mõistlik teine vaktsineerimiseks soovitatav vanus – 13 eluaastat, vahetult enne suurenenud riskikäitumisega seotud teismeiga. Siiski on küsitav, kas ka selles vanusegrupis on vaktsineerimine õigeim ennetusmeetod. Vaktsineerimisega suudame kaitsta vaid ühe viiruse eest nende paljude hulgast, mis samalaadse käitumisega levivad. Ülalviidatud publikatsiooni põhjal oli 2004. aastal
C-hepatiiti nakatunuid 124. Nakkusteed ja nende proportsioonid olid samad. Kolmandana kuulub paketti HI-viirus, millega seotud kriitiline olukord on üldteada. Küllalt hästi patsientide psühholoogiat tundes kardan, et ühe viiruse vastast vaktsineerimist üle tähtsustades ning otsitud õigustusena väites, et vaktsineerimine kaitseb sugulisel ja süstimise teel leviva viiruse eest, legitimeerime riskikäitumist. Kas ei oleks mõttekam kulutada raha hoopis noorte teavitamisele vastavate riskide kohta?
Vaktsiiniäri kajastub eriti hästi gripivastases vaktsineerimises. Intervjuus Eesti Ekspressile (10.11.2005) ütleb tervisekaitseinspektsiooni epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar, et gripivaktsiin annab kaitse 70–90% täiskasvanutele, kuid ainult 30–40% reaalselt riskigruppi kuuluvatele üle 60-aastastele inimestele.
Liiga palju küsimärke
Tervisekaitseameti koduleheküljel on aga kirjas: “Gripivaktsiini tõhusus sõltub peamiselt vanusest, vaktsineeritu immuunsüsteemi seisundist ja vaktsiinis sisalduva ning ringleva viiruse sarnasusest. Kui vaktsiinitüved ja haigust põhjustavad gripitüved sobivad omavahel hästi kokku, siis on vaktsineerimise efektiivsus kõrge. ( ) Seda juhul, kui kasutatakse vaktsiine, mille tüved sobivad kokku just selle hooaja gripiviiruse tüvedega. Igaks n-ö gripihooajaks annab vaktsiini valmistamise soovitused Maailma Terviseorganisatsioon (MTO) juba kevadel.”
Kahjuks ei suutnud ma leida andmeid selle kohta, kui hästi on MTO suutnud oodatavaid tüvesid ära arvata. Kuna tegemist on tõelise, kuigi eelneval kogemusel põhineva ennustamisega, ei saa see protsent ilmselt väga kõrge olla. Samamoodi on vaieldav gripivastase vaktsineerimise kuluefektiivsus. Kindlalt võib väita, et Eestis seda uuritud ei ole ning Ameerika tulemusi pole süsteemi erinevuste tõttu võimalik siia üle kanda. Lühidalt, gripivastase vaktsineerimise puhul on küsimärke rohkem kui vastuseid. Seetõttu on probleemide lahendamiseks meditsiiniliselt lähenemiselt üle mindud äriloogikale ning loodud klassikalise võrkturustamise ketiga sarnanev süsteem, kus oma osa teenivad nii tootjad, vahendajad, raviasutused kui ka vaktsineerimist teostavad arstid ja õed.
Iga organismi loomulikku toimimisse vahelesegamine kaasab riske. Iga vaktsiin tekitab soovitud efekti kõrval ka soovimatute, kuigi harva lausa ohtlike kõrvaltoimete tekkeriski. Klassikalised lastehaiguste vastased vaktsiinid on oma efektiivsust tõestanud aastakümneid. Kindlasti on oma koht ja sihtrühm ka kõikidel uuematel vaktsiinidel. Samas ei tohi vaktsiinide valikut ja kasutamist mõjutada meediakampaaniate ja alusetu hirmu õhutamise abil.
Enne iga vaktsiinisüsti, ravimiandmist, uuringut või operatsiooni peaks patsient oma raviarstilt küsima, miks seda tehakse, mida sellega võidab ning mis on võimalikud riskid ja alternatiivid.
